Antarktikasse jõudmiseks ei pea tingimata siia maailma sündima kliimateadlase, astronoomi, geoloogi või keiserpingviinina. Samuti ei pea olema taskus 10 000 dollarit kruiisilaeva tuusiku tarvis. Reispassis on külas kaks unistajat seiklejahinge – Jane Susi ning Tanel Tarendi - kes jõudsid külma, jäisesse, kaugesse, inimtühja ning imekaunisse Antarktikasse vana kägiseva kõikuva ja läbi vettinud purjeka pardal. Mida tunned öösel kell 3 roolivahis keset Drake´i väina, kui purjekas Viru hotelli suuruste lainete vahel üles-alla hüpleb? Kuidas jääda ellu ilma soojenduseta ning veest tilkuvas laevas, kui kõik riided on läbimärjad, magamiskotti ronid nagu sohu ning tõmbad teki nagu mätta soojenduseks peale? Mismoodi mõjub täielik inimtühjus, jäine vaikus, otsatu kaugus paigas, kuhu inimene ei kuulu?