Sõnasäuts

Andrus Saareste, kes uuris eesti keele sõnavara, eesti kirjakeele ajalugu ning eriti eesti murdeid ja kelle tähtsaimateks tulemusteks olid murdeatlase ja Eesti keele mõistelise sõnaraamatu koostamine, on rohkem kui 132 000 sõna seas, mida mõisteline sõnaraamat sisaldab, kokku kogunud ka 109 lembesõna armastuse kohta.

Sügiskaamos hakkab üha enam võimust võtma, mil ilmad on kõledad ja sombused ja inimeste näod pahurad.

Johannes Aavik aga kasutas väljendit “pamur”, millega tähistas sünget, tumbedat, sompjat ja pilvist. Küll ta nägu on pamur, küll taevas on pamur. Veidi meenutab sõna pamur ka Pamiiri mäestikku. Kui on mäestik, siis ka pilvisus. Pamiir oli täna pamur. Valitses selline pamurus, et midagi ei näinud, mis muutis vaatajagi pamuraks.

Valimisjärgne poliitiline loba hakkab vaikselt vaibuma, kuid sellele eelneva perioodiga seoses meenus mulle üks vahva sõna “larask”, mille leiab nii Võru, Tartu kui Mulgi murretest.

Lilli Prometi 1967. aastal ilmunud novellikogust “Kes levitab anekdoote?” leiab lause: “Kui Karli oli ka teed joonud, leiba ja margariini söönud ning tööle läinud, võttis Veranda kitli seljast, pesi silmi, kammis juukseid ja keeras need kuklasse sõlme, pani väljaveninud kummidega roosad lapitud püksid jalga, tõmbas kleidi selga ja kükitas tenniskingi paelama.”

Mõni aeg tagasi otsisid luuletaja Margus Konnula ja teised võru keeles vastet sõnale spaa ja paljude variantide seas pakuti välja sõna “vesimõnnul”, eesti keeles “vesimõnula”.

Lüüme on 20. sajandi alguse tuntuima keeleuuendaja Johannes Aaviku 1930. aastatel välja pakutud uus tüvisõna, mis on saanud eeskuju prantsuse sõnast lumière ‘valgus, kuma’. Aavik soovitab seda kasutada tähenduses ‘läbipaistev’

Lummutis on eeskätt mütoloogias tuntud olend, kes on olemuselt üleloomulik, lummamisega esilekutsutud viirastus, silmapete, silmamoondus.

Eelmisel nädalal lahvatas uudis, et teisipäeval Kabli linnujaama mõrdpüünist rändsetest kiilidest tühjendanud keskkonnaagentuuri töötajad leidsid püünisest uue kiililiigi, kel nimeks lõunakõrsik. Tegemist on Eesti 60. kiililiigiga.

Keelemees Johannes Aaviku päevikuist, mis on nüüdseks ka raamatute kujul ilmunud (“Päevaraamat" ja “Ideepe") selgub, et olles küll andekas sõnalooja, kannatas ta ise aga lapsest saati düsgraafia ehk vaegkirjutamise käes. Kuid ehk viiski see "puudulikkus" teda keeleuuenduse laiadele väljadele. Oma ideede päevikus “Ideepe” on ta tunnistanud:

Eesti keele käsiraamatu andmeil jaotuvad sõnad selle järgi, kui sageli nad keeletarvituses esinevad. Kõige sagedamini esinevad sõnad moodustavad eesti keele põhisõnavara, nende vastandeiks aga harva esinevad sõnad, mida kasutades keeletarvitaja teab või vähemalt peaks teadma, et oma harulduse tõttu on sellised sõnad tekstis nagu läikivad kivikesed hallide hulgas – nad paistavad igaühele silma. Kirjakeele seletussõnaraamatus on harva esinevaina tähistatud muuhulgas ka selline sõna nagu “nõelusk” ehk nõelavalt, torkavalt ütlev inimene.