Vala välja!

Hurraa, piim! Meie kõigi lemmik. Vähemalt väga varajases lapsepõlves, kuigi kohvi peal joob meist ilmselt nii mõnigi jätkuvalt iga päev päris muljetavaldava koguse piima ära. Saates maitseme aga mullidega piimajooki ja uurime, miks valmistatakse Tallinna külje all jooki, mis mekib kõige paremini hoopis iraanlastele.

Räägime piimalugusid maalt ja merelt (hea küll, mereloomade piima inimesed eriti näppama ei kipu vist…) ja kuulame, mida räägib meile Sergei Melnik, kes toodab Kosel idamaist jooki nimega airan.

Piim on jällegi üks nostalgiline jook. Kohe tulevad meelde suvi, päike ja heinamaa, pehme sai moosiga ja klaas külma piima. Samas ka esmaspäevad koolisööklas, õõvastava naha alla peitunud piima-klimbisupp ja tõeline põlvkondi ühendav õudusroog piima-aedviljasupp. Saates keskendume rohkem siiski sellisele piimale, mis teadlikult bakteritega kokku pandud.

Airan on traditsiooniliselt külm keefirilaadne jook, mis koosneb jogurtist, veest ja soolast ning usutavasti pärineb see kusagilt Türgi kandist. Tänapäeval on see aga väga populaarne nii Balkanil, Lähis-Idas kui Kesk-Aasias. Saates saab aga teada, mis juhtub, kui jooki mekib eestlane, kes midagi sellist kunagi varem kohanud pole. Juttu tuleb ka kumõssist, tarasunist, piimaveinist ja piimašampusest.

Lisaks jagame vaimuvalgust selle osas, milliseid imetabaseid piimajooke valmistasid vanad eestlased ajal, mil lehmad sugugi aasta ringi tonnide viisi piima ei andnud ning külmkapist ei osatud unistadagi.

Külas on firma Lightfood üks osanik Sergei Melnik. Saadet juhivad Liisa Tagel ja Martin Hanson.

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palume aadressile [email protected]. Jälgige meie tegevusi Facebookis: www.facebook.com/valavalja ja Instagramis: www.instagram.com/vala_valja_podcast

Joogisaate “Vala välja” 27. osas on külas Liviko joogiarhitekt Hanna Kaur. Uurime, millised tööülesanded sellise tiitli taga peituvad. Hanna töövilju mekime mõistagi ka ja need viljad on sedapuhku õige värsked, sest Vana Tallinna nime alt on hiljuti välja tulnud… viin. Ja see ei ole veel kõik: proovime saates ära ka džinnitootmise jääkidest valmistatud (karastus)joogid.

Hanna Kauriga jutlemiseks põhjusi jagub, ent neist esimeste seas on Liviko uus jook: Vana Tallinn Vodka. Nii et esmalt paar sammu ajas tagasi. Vana Tallinna likööri ajalugu ulatub 1962. aastasse. Juba aastaid on see üks esimesi jooke, mis välismaale minnes külakostiks haaratakse. Paljude jaoks seostuvad sellega erinevad paremad ja halvemad mälestused (mõnel neist on ilmselt kaaslaseks ka Sovetskoje Šampanskoje...). Vana Tallinna retseptiga tuli omal ajal välja legendaarne Liviko liköörikunstnik Ilse Maar ja ehkki üldjoontes me joogi sisu teame, hoitakse täpset retsepti tänini rangelt saladuses.

Erinevaid Vana Tallinna versioone on aastate jooksul loodud nii- ja naasuguseid, ent nüüd on põhjust tõeliselt kõrvu kikitada: areenile astub Vana Tallinn Vodka. Liviko Distillery Editioni toote baas on liköör Vana Tallinn, tootmistehnoloogia London Dry stiilis destilleeritud džinni traditsiooniline meetod ja liigitub see maitsestatud viinaks. Võime kinnitada, et mitte ainult kirjeldus, vaid ka jook ise ajas saatejuhtide pead korralikult huugama. Eelkõige maitse- ja lõhnaomaduste, mitte kanguse või koguse tõttu, muide. Mõelge nüüd ise: lõhnab nagu Vana Tallinn, järelmaitse on nagu Vanal Tallinnal, aga ise on hoopis viin. Lähemalt nagu ikka, saates.

Juhuks, kui kodus järele proovida tahame, lisame siiski juba siin paar võimalust serveerimiseks: a) klassikalise viinana pitsist puhtalt ja jahutatuna, b) toatemperatuuril likööriklaasist, et ka lõhnad kenasti mekkijani jõuaksid.

Ent sellega ablaste saatejuhtide huvi veel ei piirdu, kuivõrd Hanna Kauri tegemiste nimekirja mahub veel palju huvitavat. Muu hulgas on ta välja töötanud keskkonnateadliku tootmislahenduse, kus karastusjoogi tooraine saadakse džinni tootmisest üle jäänud kraamist. Nii proovime kohapeal ära ka Re-Crafted Crafter’s Junibeeri alkoholiga ja alkoholita versioonid, räägime, kuidas tundub ja uurime, kuidas seda kõike ikkagi täpsemalt tehakse.

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palume aadressile [email protected]. Jälgige meie tegevusi Facebookis: www.facebook.com/valavalja ja Instagramis: www.instagram.com/vala_valja_podcast

Kunagi eelkõige šotlaste ja iirlastega seondunud viskitootmine on juba ammu laia maailma seiklema läinud. Ülemaailmseid võistlusi võidavad tänapäeval näiteks nii Jaapani kui Taiwani viskid. 2019. aastal sai pudelisse aga esimene EESTI VISKI, mis valmis Moe Viinavabrikus.

“Eesti on nüüd täie õigusega viskimaa,” kinnitab joogi master distiller Moe Viinavabriku juht Sven Ivanov. Moe viski valmis sealjuures vägagi põhjamaisest toorainest, tegemist on nimelt rukkiviskiga. “Traditsiooniline Šoti viski valmistatakse odralinnastest, kuid meie otsustasime koostöös Eesti viskiklubi presidendi Toomas Tiiveliga vaadata Ameerika poole, kus on populaarne just rukkiviski,” selgitab Ivanov.

Viski nimega “Tamm&Rukis” on Moe Viinavabriku järjekordne panus nii kodumaa kui kogu maailma napsikultuuri. Viski tooraineks sai Eesti vanim talirukkisort “Sangaste”, mis nautis rahvusvahelist kuulsust juba õite ammu – kuldmedal 1880. aasta Pariisi maailmanäituselt ja hõbemedal 1893. aastal Chicagost pole just pahad saavutused (“Sangaste” seiklustest loe pikemalt näiteks Maalehest). Viina on sellest magusa mekiga väärikast rukkist juba omajagu aetud, 2016. aastal valmis temast aga viskidestillaat, mis läks tammevaatidesse küpsema.

Ivanov räägib, et rukki viskiteoks sobivalt linnastamine ning sellest mõnusate maitseomaduste ja aroomidega alusnapsi kätte saada polnud sugugi lihtne. “Rukkiga tuli käia Sangastes rääkimas, teda palumas ja meelitamas, kuid lõpuks saime ikkagi oma tahtmise ja vaati läks meie arvates täiesti õige jook,” kinnitab Ivanov.

Vaate sai kolm aastat tagasi Moes keldrisse 100, enamus väikesed 30-liitrised, kuid nende vahele ka suuremaid 190-250 liitriseid. On nii “süüta” ehk esimesel kasutusel värskeid burboonivaate, šerrivaate, kui muudki. -vaate, on aga ka šerrivaate ja veel muidki. Klassikalises suuruses 0,7liitriseid viskipudeleid villiti märjukest täis 776 tükki.

“Esimene pudel läks muuseumisse, järgmised 99 rändasid Moes seifi ja ülejäänud on juba peaaegu müüdud,” räägib Ivanov. See tähendab, et huvilisi, kes veel enne viski valmimist ostmissoovi väljendasid, jagus. Kastide kaupa uhiuue viski kokku ostmise võimalust Moe vabrik sealjuures ei pakkunud. “Usun, et mingis väga eksklusiivses hinnas ja vormis jõuab see viski müüki ka Tallinna Lennujaama,” lisab Ivanov. Laiemale publikule saab Moe viski aga kättesaadavaks võib-olla alles 2024. Aastal, mil valmib uus laar.

Mida on aga arvanud Moe rukkiviskist korüfeed? “Enamus on pidanud meie esimest tulemist õnnestumiseks,” rõõmustab Ivanov. Suureks tunnustuseks peab ta sedagi, et viskiklubi liikmed, kes on ju kõik oma ala eksperdid, on istunud Moe viskiga maha ja seda nii mõnegi pudeli ära joonud. “Järelikult istus,” teatab Ivanov.

Joogisaate lindistuseks olid stuudios Eesti viskit välja valamas joogi looja Sven Ivanov ja aplalt jooki mekkimas saatejuhid Keiu Virro, Liisa Tagel ja Martin Hanson.

Aromaatse ja ausa maitsega viski võimalikku poelettidele jõudmist tuleb küll veel mitu aastat oodata, ent oodata tasub. Kui tootjal jõudu jätkub, on Eesti viskil kindlasti potentsiaali olla järgmisel kümnendil meie aken maailma.

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palun saata meile aadressil [email protected]. Jälgige meie tegevusi Facebookis: www.facebook.com/valavalja ja Instagramis: www.instagram.com/vala_valja_podcast

Aastavahetuse-eelse saate puhul julgeme häbenemata kasutada sõna “eksklusiivne”, sest mida muud üks joogisaade olla saab, kui välja valatakse aastakäigu-šampanjad?

Täpselt aasta tagasi salvestasime kõige esimese “Vala välja” saate, kus vahuveinide maailmas aitas meil teed rajada Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Kristjan Markii. Seekord julgeme saate puhul aga öelda, et see on suisa eksklusiivne. Nimelt on meil külas Eesti Sommeljeede Erakooli õppejõud, sommeljee Igor Sööt, kelle erihuvide hulka kuuluvad muu hulgas ka šampanjad. Räägime neist kõike, mida on tarvis teada. (Muidugi ka sellest, kas tõesti odavamalt sama kvaliteeti kätte ei saa?)

Ise proovime aga eranditult aastakäigu- ehk vintage-šampanjasid. Maitseme järgnevaid jooke: Champagne Lallier Brut Grand Cru 2010, Cossy Cuvée Vieilles Vignes-Montagne de Reims Millésimé 2009 ja Cossy Cuvée Sophistiquée-Montagne de Reims Millésime 2009. Arutame, kuidas maitsevad ja kas on oma hinda väärt. Veel vihjeid: stuudios on laual nii dekanter (Jah, selgus, et sedagi võib šampanjat juues vaja minna. Olime igati üllatunud.), Cossy kui Lehmanni šampanjaklaasid (kas päriselt on mingi vahe, millise kujuga klaasist juua?).

Igor Söödi enese veinilugu algas umbes 15 aastat tagasi, mil ta veinidest veel suuremat lugu pidada ei osanud. 2006. aastal tutvus ta aga Lõuna-Prantsusmaal rosé veiniga (ja leiab, et see ongi kõige lihtsam tee veinide juurde) ning peagi tõi ta neid juba ise Eestisse. Šampanja-armastuseni läks aga veel veidi aega. “Pidasin seda hapuks solgiks,” tunnistab Sööt. Nüüd leiab ta, et ehk polnud tookord juhuslikult kätte sattunud ka kõige paremad tootjad ja kohe kindlasti mitte vintage šampanjad. 2010. aastal asus ta aga sommeljeeks õppima ja pärast seda oli ta veinide osas lõplikult müüdud. Selleks, et saada aimdust, kui palju on eri stiile, maitseid ja lõhnu, ei ole muud varianti, kui maitsta, maitsta, maitsta, ütleb Sööt.

Mis vahe on aga vintage ja non-vintage šampanjadel? Jällegi: lähemalt kuulete juba saates!

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palun saata meile kirjalikult, aadressil [email protected]! Jälgige meie tegevusi Facebookis: www.facebook.com/valavalja ja Instagramis: www.instagram.com/vala_valja_podcast

Tahaks nautida nüansirohket jooki, mis toob mälusoppidest esile nostalgilisi mälestusi ja kannab endas nii kasvukoha pinnase, ilmastikuolude kui laagerdumisaastate aroome? Arvate, et siis tuleb võtta ligi üks vein? Mitte ilmtingimata, ka tee pakub kõike seda!

Seekordses joogisaates „Vala välja“ on meil külas Timo Einpaul, kes töötab teepoes Chado ning tutvustab tee põnevat maailma. Mekime mitut õige erineva valmistusviisi, maitsete ja mõjuga jooki ning uurime, kuidas need sünnivad ja kuidas neid kodus kõige paremini valmistada.

Timo enda teekond tee juurde sai alguse juba teismeeas, kui paljud veel eelkõige odava veiniga sõprust sõlmivad. Tema aga avastas järk-järgult, mida kõike võib pakkuda tee – maitseid, aroome, vestlusi, mõtteid, vaikust ja veel palju muud.

Nüüd tutvustab ta teemaailma ka kõigile huvilistele ja külastab aegajalt ka Taiwanil asuvat Global Tea Huti, kus elab teeõpetaja Wu De, kes tegeleb Cha Dao ehk tee teega.

Kas teie teatsite, et Tallinnas (ja tegelikult ilmselt mujal ka), leidub inimesi, kes käivad kord nädalas kambakesi vaikuses teed joomas? Kuidas valida vett? Kuidas leida endale oma tee?

Aga kuidas ühest taimest saab nii palju erinevaid jooke? Saates maitseme matchat, pu-erhi, matet, mis pole sugugi tee ning veel üht-teist. Lisaks tutvume huvitava varustusega, mida ühe tõelise tee-entusiasti kodus leiduda võib.

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palun saata meile kirjalikult, aadressil [email protected]!

Jälgige meie tegevusi Facebookis: www.facebook.com/valavalja ja Instagramis: www.instagram.com/vala_valja_podcast

Joogisaate “Vala välja!” 24. saate teema on igihaljas ja talvest talve korduv: millised on selle külma aastaaja parimad hõõgveinid? Kas valida alkoholiga või alkoholita toode? Kas eelistada viinamarjaveini baasil tehtud glögi või marjamahlapõhist? Eesti- või välismaist? Proovime eetris vastata!

Kes magusaid kuumasid veine ülemäära ei hinda, saavad seekordses saates pisut aimdust hõõgveinide ajaloost ja kuulevad nii mõnegi jabura loo, mis veinimaailmast korraks sootuks eemale triivivad. Ent hõõgveinisaade ei möödu mõistagi degusteerimiseta. Oleme palunud külla inimesed, kelle arvamust usaldame: koha mikrofonide ees võtavad Toidutare juht Manona Paris ja Nami-Nami retseptiveebi asutaja Pille Petersoo.

Hõõgveinide ajalugu on aga pikk, kääruline ja aukartustäratav. Esimest korda mainiti kuumaks aetud ja vürtsidega täiendatud veini näiteks juba 2. sajandi Roomas. Pole ime, et traditsioon levis: roomlased jõudsid ju mööda tervet Euroopat ringi kolada. Inglismaa kokaraamatute esimese märke hõõgveinist leiab aga 1390. aastal. 16. sajandil räägitakse glögist juba Rootsis, kus see on saanud suurriigi traditsioonide osaks.

Lõbus seltskond mekib kokku kuute glögi: kolm neist alkoholiga ja kolm ilma. Alkoholivabadest veinidest on rivis Blossa alkoholivaba glögi Rootsist, Vihula Mõisa õunaglögi Eestist ning Eestist on ka Loodusvägi metsmustika-mustasõstraglögi. Alkoholiga jookidest valame välja Blossa glögi, lisaks Loimu glögi Soomest ja Karoliina hõõgveini Eestist.

Jooke kümne palli skaalal, tulemused on allpool. Põhjusi, miks just selline paremusjärjestus kujunes, kuulete lähemalt saatest.

Alkoholivabad glögid:

Vihula Mõisa glögi (alkovaba): 24 punkti

Blossa glögi (alkovaba): 21 punkti

Loodusvägi glögi (alkovaba): 21 punkti

Alkoholiga glögid:

Loimu glögi: 31 punkti

Blossa glögi: 28 punkti

Hõõgvein Karoliina: 19 punkti

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palume aadressile [email protected]. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis, lehel www.facebook.com/valavalja ja Instagramis www.instagram.com/vala_valja_podcast

Siider joogina pole meiekandi rahvale kuigi omane rüübe. Õunaveini on siingi alati tehtud, kuid seda selliselt, et tulemus oleks ikka võimalikult kange. Selleks uhati magusale mahlale suhkurt veel hoolega sisse. Kuna siider on mahe ja kerge jook, siis külmas kliimas vajame ikka kangemaid “rohtusid”, on arvamus.

Selles olukorras võttis üks Eesti mees kätte ja hakkas valmistama just seda kerget, naturaalselt käärinud jooki, mis küll vikatina pikali ei vea, kuid maitsetelt saab vastu vahel ka kerglasematele šampanjadele ja muudel vahustele jookidele. Aastatega on tootmine kasvanud, jooke toodetakse palju ja erinevaid, maitselt üks parem kui teine.

Jaanihanso siidritalu peremees ja asutaja Alvar Roosimaa tuligi joogisaate “Vala välja!” stuudiosse, et rääkida sellest, kuidas kodumaja ees kasvanud õunapuust sündis imehead jooki andev siidritalu, miks meil varem pole siidrit sarnaselt tehtud, kust tuli talle ja perele siidritegemisteadmised ning miks teeb Alvar siidrit selle kõige keerulisemal meetodil. Kuulake saadet ja saate teada kõigest, mis ühe siidritalu tegemiseks vaja läheb.

Lisaks mekkisime stuudios ka mitut Jaanihanso jooki, neist kõige põnevam oli galantse ja kelmika mekiga uhiuus pirnisiider. Mis muud, kui valame välja!

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palun saata meile kirjalikult, aadressil [email protected]. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis, lehel: www.facebook.com/valavalja

Laupäeval toimub Põhjala tehases Koplis maailmas palju furoori löönud Musta Toidu Festival. Kokku tulevad nii toidu kui joogimeistrid, kes kõik on oma toidud värvinud mustaks. Mõelge, mis juhtuks, kui kõik maailma toidud ja joogid oleksid mustad?

Ei muud, kui, et me ei suudaks enam silmadega eristada banaani ja mootoriõli, džinn toonikut ja lamba tartar’i. Nii ongi Musta Toidu Festival loodud selleks, et mässata inimeste mõistusega, väänata paigast tavalise arusaamad toidust, joogist ja söömisest.

Joogisaate “Vala välja!” stuudios oli taaskond podcast’i suur sõber, baarmen Andrei Kazakov, kes selgitas, miks värvida oma kokteilid mustaks, kuidas seda teha ning mida nad ise oma uue baariga festivalil pakkuma hakkavad. Andrei on festivalil kohal, pakub kokteile, musti kokteile. Edasisi jutte kuulake juba aga joogisaatest!

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palun saata meile kirjalikult, aadressil [email protected]. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis, lehel: www.facebook.com/valavalja

Sel korral uurime saates “Vala välja”, kuidas Tallinna ja Tartu Erinevate Tubade Klubis veini ja filme kokku klapitatakse. Viis lühifilmi, viis veini, lisaks mõlema taustalood. Nii näeb üks Veinikino seanss lühidalt kokkuvõetuna välja.

“Filmidel ja veinidel on palju ühist. Iga film räägib meile uue loo, mis eristub žanri, meeleolu, visuaali ja lõpplahenduse poolest. Samuti on igal veinil rääkida oma lugu: värvuse, aroomi ja maitsemeelte kaudu,” väidetakse Veinikino tutvustuses.

Saates on külas Veinikino filmiprogrammi koostaja, animafilmitegija Priit Tender ja sommeljee Helen Põder. Vaatame meiegi filme (mis podcasti-eetrist ei paista, mis teha, küll aga saab iga huviline neist aimu treilerite põhjal) ja mekime nelja veini, mis eelnevates Veinikinodes on olnud. Priit ja Helen räägivad lähemalt, kuidas ühest õhtust võib saada midagi, mis ärgitab ja avardab erinevaid meeli ja mille puhul (nagu veinidega ikka) pole mitte väheoluline osa ka heal seltskonnal.

Järgmised Veinikinod toimuvad 20. novembril Tallinnas ja 21. detsembril Tartus!

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palun saata meile aadressil [email protected]. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis, lehel www.facebook.com/valavalja.

Joogisaate “Vala välja!” järjekorras 19. saate külaliseks on meie kauaaegne sõber, Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Kristjan Markii. Kaasa toob ta häid uudiseid, nimelt toimub 11. novembril 2019 järjekordne maitsepidu ehk Eesti joogifestival.

Juba kolmandat korda toimuval festivalil on taas kohal Eestis toodetud jookide paremik. Sinna kuuluvad nii veinid, õlled, siidrid, kangemad napsid kui ka mittealkohoolsed joogid. Enam kui 50 eksponaati on Kultuurikatlas koos vaid üheks päevaks. Kui esimesel aastal näis isetekkeline fookus olevat eelkõige maitseviinadel ja likööridel ning teisel aastal Eesti džinnil, siis seekordsel festivalil tuleks hoida silm peal (ja suu lahti) kohaliku veini mekkimiseks.

“Festivalipäev ei ole mitte maraton, vaid umbes kaks maratoni, sest toimub nii palju,” räägib Markii, kes soovitab tulla terveks päevaks ja rahulikult kõigega tutvuda. Ning vahepeal mõistagi vett vahele võtta. Lisaks võimalusele mekkida Eesti hetke parimaid jooke on toimumas ka palju muud: muu hulgas kuulutatakse välja White Guide Eesti parimad restoranid, kokteilivõistlusel osalejad peavad joogid kokku segama festivalialalt leitavast ning valitakse ka Eesti selle aasta cicerone.

Juba aastaid on Eestile omade inimeste hulgast õllesommeljeed valitud, ent sel aastal on festivali korraldajad otsustanud minna rahvusvaheliseks. Võistlema on kutsutud ka põhja- ja lõunanaabrid. Ent keda valitakse, kui valitakse parimat cicerone’t? “Cicerone tähendab rahvusvahelises joogilingos õllesommeljeed, kuid tegelikult on see midagi palju enamat,“ selgitab Kristjan Markii. “See inimene on õlletundja, õllesoovitaja, õllekelner ja õllegurmaan. Festivalil saab kõikide ees selgeks, kas eestlased saavad hakkama ka kangemas ja välismaises konkurentsis.”

Piletid festivalile on vabalt kõigile saadaval. Festivali uksel antakse pileti soetanutele klaas ja joogikupongid. Kuponge saab nende otsa saamisel ka juurde osta. Seda, kas üleüldse kuponge mekkimise vastu küsida, on aga iga eksponendi otsustada. Festivali kohta uuri lähemalt Eesti Sommeljeede Assitsiatsiooni kodulehelt või facebookist aadressil https://www.facebook.com/events/477188729499173/.

NB! Rõhutamist vajab, et joogisaade ja selle tegijad ei propageeri joomist, meie eesmärk on edendada Eesti joogikultuuri ning panna inimesed mõtlema, mõtestama ja valima seda, mida nad joovad. Sõbrad, alkohol kahjustab teie tervist! Olge mõõdukad, olge maitsekad ja olge mõnusad!

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palune saata aadressile [email protected]. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis, lehel: www.facebook.com/valavalja