Käesolev episood on üle tüki aja jälle üks minu sooloepisoodidest, ning jätk minu mõtiskluste seeriast coachingu teemadel. Seekordne teema on empaatiavaegus. Mulle tundub, et me ei ole vist kunagi elanud nii suhtevaeses keskkonnas kui täna. Maailmas, kus on pikka aega võimust võtnud hirm ja ebakindlus, kus inimestevahelised suhted on pealiskaudsemad ja silmast silma vahetut suhtlust vähe, peame empaatiaoskust erilise hoolega harjutama. Mõtisklen valjult, mis on empaatia, miks see nii oluline on ja kuidas kasvatada iseendas empaatiat. Lõpus annan selleks ka ühe praktilise harjutuse, mida saad kohe iseenda peal katsetada.

“Meil kõigil tuleb aeg-ajalt tegeleda olukordadega ja inimestega, kes on meile pealtnäha mõistetamatud või käituvad meile arusaamatul moel. See võib tekitada meis hirmu, pahameelt, eemaletõmbumist, vastikust, pettumust – väga erinevaid loomulikke automaatseid tundeid. Aga kuidas oleks asendada esmane kummastus ja võõrastus hoopis uudishimuga erisuste ja erinevuste suhtes? Ärme anna kohe hinnangut, ärme võta kaitsepositsiooni, ärme põlga ära ega mõista hukka, proovime kõigepealt üllatuda. Ja seda kohe täitsa teadlikult ja ehedalt – oo, ka nii võib maailma näha ja selles toimetada?! Ärme vihasta ega pettu ega pahanda, laseme elul ennast pigem üllatada. Empaatia esimene reaktsioon võikski olla uudishimu, miks üks või teine inimene just selline on ja miks nad nii mõtlevad ja käituvad. Siis võime järsku avastada, et teised inimesed on põnevad. Uudishimulikkus on üks neid suurepäraseid inimlikke omadusi, mille teadlik kasutamine aitab arendada empaatiat. Kui kohtame inimesi ja maailmavaateid, mis võivad meie omadest oluliselt erineda, siis soovitan astuda korra samm tagasi, hingata üllatusest sügavalt sisse ja uurida siiralt, kuidas oleks vaadata maailmale otsa läbi teise inimese prillide. Uudishimulikkus on ilmselt kõige lihtsam ja otsesem tee empaatia kogemiseks, aga kahjuks leiab liiga vähe kasutust. Ma arvan, et kõige olulisem eeldus empaatia kasvuks ongi uskumus, et ükskõik, mis meie ümber toimub ja kuidas teised inimesed ka ei käitu, isegi, kui see tundub meile täiesti jabur ja veider, siis selle konkreetse inimese või inimgrupi jaoks on see põhjendatud ja arusaadav. Meie ei ole seda maailma tõlgendamise koodi veel ise lihtsalt suutnud lahti muukida. Uudishimu aga on see, mis tõenäoliselt aitab selle läbi hammustada. Oluline on siinjuures mõista, et empaatia ei tähenda oma seisukohtadest loobumist või nende nõrgestamist; ei, absoluutselt mitte. Empaatia tähendab, et me oleme võimelised oma seisukohti vaatama ka teiste inimeste, ja pahatihti teistsuguseid vaateid omavate inimeste, pilgu läbi. See ei tähenda ka teiste arvamustega nõustumist või nende omaksvõtmist. See tähendab, et me suudame lihtsalt mõista, tunda ja näha maailma, kasvõi korraks, meid ümbritsevate inimeste positsioonist. Ja selles on tohutu jõud. Kui ka teised tajuvad, et me püüame neid mõista, siis muutub meie omavaheline kontakt radikaalselt. Empaatia muutub siis nakkavaks. Seejärel suudame suure tõenäosusega leida ühise puutepunkti, millele toetudes kohtuda juba oluliselt mõistvamas õhkkonnas.” – Veiko Valkiainen

Kuulake ikka ...