Miks me tunneme, et peame “arenema” iga hinna eest ja miks sellest on saanud kultuuriline norm? Ja miks müüakse meile - ja palju meist ka ostavad - uskumust, et kui sa lood nüüd selle ühe konkreetse harjumuse, võtad vastu väljakutse või vähemasti "saad teada, kes sa päriselt oled", siis muutub su elu kardinaalselt? Sa arened ja kasvad ja... Siis selgub, et kiireid häkke pole olemas, palju toredad "väljakutsed" tekitavad ainult tunde, et areneme. Ja tagatipuks - võib-olla ei peagi kogu aeg arenema...

Inimesel on ainulaadne supervõime - võime ajas rännata. Oma mõtetes. Selle võimekuse peamine ülesanne on aidata õppida minevikust ning proovida ette kujutada tulevikku. Nii veedabki keskmine inimene ligi poole oma ärkveloleku ajast kas minevikus või tulevikus. Ent see supervõime toob kaasa ka mõned mitte väga toredad kaasnähud. Eelkõige siis kui inimene hakkab liiga sageli ja liiga sügavale minevikku vaatama. Kui süütuna tunduvast küsimusest "miks?" saab tundide või ka päevade pikkune vaevlemine, nõiaring, kust välja on üpris keeruline ennast mõelda. Minevikku on mõtet minna ainult nii kauaks ja sügavale, kui see aitab kaasa olevikus tehtavatele paremate otsustele. Ja elama peab ikka olevikus.

Me oleme seda juba proovinud. Edasi lükkamine. Süüdlase otsimine. Või siis lihtsalt enneaegselt tegevuse lõpetamine, olgu selleks projekt, muudatus töökorralduses või maratoni jooks. Need kõik võivad olla märgid nn shit quit'ist ehk nähtusest, kus pea annab alla enne kui tegelikult oleks põhjust või kui keha on täiega läbi. Meil lihtsalt kaob usk. Miks ja kuidas see juhtub, kuidas seda ära tunda ja mida teha, et seda ehk vähem juhtuks - sellest räägingi.

Võib-olla oled kuulnud jutte väikestest võitudest, väikestest sammudest, protsessi nautimisest. Tuleb välja, et see pole ainult kaunikõlaline jutt, vaid sellel on ka teaduslik põhi. 2011. aastal tegid Theresa Amabile ja ta kolleegid mahuka eksperimendi, mille järeldus oli selge: töö kontekstis tähendab motivatsioon sõnasõnalt "Väikesed võidud iga päev olulises ja tähenduslikus teemas". Sellest räägingi. Lisaks ka ainult tulemusele keskendumisest, sotsiaalsest surve näidata suuri võite ja muustki, mis seda väikeste võitude strateegiat ohustavad.

Inimesed tulevad tööle organisatsiooni pärast ja lahkuvad juhi pärast. See levinud ütelus kipub olema aga müüt, kui vaadata seda, mis päriselus toimub. Tuginedes uuringutele on inimeste lahkumine enamasti kombinatsioon negatiivsest foonist ja positiivsest õmbest ehk uuest võimalusest. Proovitakse minna eemale stressist, ülekoormusest, mõnikord ka kehvast juhtimisest. Ent kui uut võimalust, valgust tunneli otsas ei paista või ei juhtu midagi ootamatut ja äkilist, siis samas ollakse pigem valmis ka ülekoormust ja nõmedat juhti taluma - lahkumine vajab päästikut.

Kaasamine, koostöö, koos tegemine on populaarne, sellesse usutakse ja seda propageeritakse. Kas aga alati on mõistlik minna koos? Ehk uurisin, mida on teadusel öelda väidetavalt Aafrikast pärit vanasõna "Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui kaugele, mine koos" esimese poole kohta. Ja tulemus on, et teatud tingimustel on üksi minemisel on selged ja nähtavad eelised. Veel enam, toon välja ka rida põhjuseid, miks kaasamine ja koos minemine võib takerduda.

Kui teha küsitlus, siis julgelt üle 90% inimestest on seda kogenud - kohtunud, koos töötanud, mõnikord ka koos elanud inimesega, kes viisakalt öeldes on raskesti talutav. Kellega koostööd teha ei saa ega õigupoolest tahagi. Ehkki võib öelda, et meie hinnangud on subjektiivsed ja ilu on vaataja silmades, on siiski olemas ka n.ö teaduslik kirjeldus inimesest, kellega on raske et mitte öelda võimatu koostööd teha. Vähe sellest, raskesti talutava inimese mõju ulatub kaugemale - terve meeskonna tulemuslikkus on 30-40% väiksem. Kes on raskesti talutav inimene ja mida temaga siis peale hakata?

Usaldus ei ole eesmärk, see on tulemusliku meeskonnatöö tagajärjel tekkiv nähtus, ütleb Amy Edmondson, Harvardi ülikooli professor ja ekspert koostöö teemal. Usaldust on kolme sorti, neist enim probleeme kipub tekkima nn emotsionaalse usaldusega ehk tundega, et mind (või sind) kasutatakse kurjasti ära. See kui inimene teeb ära selle, mida lubas ja on kompetentne mingis teemas, on ainult usalduse nähtavaim, sageli ka väiksem pool.

Me tegeleme oma ideede müümisega iga päev. Tööl, kodus, sõpradele ja ka võõrastele inimestele. Organisatsioonipsühholoogi Adam Granti väitel hakkame aga seda tehes sageli käituma kas jutlustaja, poliitiku või prokurörina. Ma tean, kuidas ajad käivad. Või las ma näitan sulle, miks mul on õigus. Või ma tõestan sulle faktidega, et mul on õigus. Paljudel juhtudel nii jutlustaja, poliitik kui ka prokurör aga ebaõnnestuvad. Miks? Sellest räägime.

"Jooksis lati alt läbi," öeldakse. Seda on juhtunud enamike inimestega. Kui inimene pingutab ja proovib kõvasti, aga tulemus tuleb alla tavapärase võimekuse. Selle nähtuse nimi on "lämbumine". Seekord räägin kolmest toredast teooriast, mis seletavad millal, miks ja kuidas meid see ebameeldiv nähtus tabab.