Käesolev episood on jätk minu mõtiskluste seeriast coachingu ja juhtimiskoolituste kontekstis. Seekord on teemaks inimese olemus ja seosed juhtimispraktikatega. Arutlen valjult, kuidas meie baasuskumused inimese olemusest hakkavad mõjutama meie juhtimispraktikaid.

“Minu sügav uskumus on, et inimesed on oma päris loomuses heatahtlikud ja püüdlevad selle poole, et siin maailmas midagi ägedat, vinget ja head teistega koos ära teha. Ma ei usu, et inimesed tuleksid hommikuti tööle mõttega, et täna tahaks küll teha võimalikult kehva tööd või hiilata oma laiskuse ja rumalusega. Kuigi mõnikord võib tõesti tunduda vastupidi, siis ma siiralt usun, et me kõik tahame olla oma tegevuses edukad, olla milleski väga head, teha midagi maailmatasemel. Ja teha seda kõike niimoodi, et me tunneksime, et me oleme saanud iseseisvalt oma tegevuse käekäigu üle otsustada, langetada iseseisvalt valikuid, kuidas me siin maailmas toimetame. Samal ajal tehes seda kõike koos teiste ägedate inimestega ning tunda sellest kõigest koos rõõmu. Need kolm inimese baasvajadust – vajadus kompetentsuse, autonoomia ja seotuse järele – on enesemääratlusteooria järgi inimese olemuse ja käitumise mõistmise aluseks. Ja kui meile mõnikord tundub, et inimesed on rumalad või laisad ja me ei saa inimesi usaldada – näed, ta keeras mingi käki kokku; ta ei tee oma tööd hästi; ta tekitab tiimis probleeme ja ei saa teistega läbi –, siis see tundub nagu, et tegemist oleks inimloomuse väljendusega. Et see inimene ongi selline või see ongi paha inimene, see ongi rumal inimene, see ongi konfliktne inimene jne. Enne, kui me paneme inimesele sildi külge ja asetame ta mingisse kasti, kutsuks ma omalt poolt uurima, kas see keskkond ja see konkreetne situatsioon, kus inimene toimetab ja ka see roll või amet, mida inimene täidab soosivad nimetatud kolme vajaduse täitmist? Kas see keskkond, seesama organisatsioon, sealne juhtimiskultuur ja ka inimese rollist tulenevad tööülesanded toetavad nende kolme vajaduse täitmist?” – Veiko Valkiainen

Kuulake ikka ...