Teater on saast. Teater on armastus. Teater on ajaraisk. Teater päästab elusid. Näitleja Jim Ashilevi tunnistab, et olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele jõudis ta küsimuseni - mis mõte sel kõigel üldse on ja jäi vastuse võlgu... Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära!

(Jim Ashilevi. Armastuskirju teatrile. Loeb Priit Rand.)

Vene kirjaniku Jana Vagneri esimene romaan apokalüptiline põnevik Vongozero räägib maailmast kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda. Kuidas nad saavad hakkama uues maailmas kus harjumuslikud reeglid enam ei kehti? Keerulises olukorras aitavad neid vaid ürginstinktid.

(Jana Vagner. Vongozero.)

Norra juhtiva poliitiku tütar Annette Wetre on kadunud. Naine kuulub koos oma kolmeaastase pojaga Oslo lähistel tegutsevasse Jumala Valguse kogudusse. Juhtumi toimik jõuab vaevu politseiuurija Fredrik Beieri lauale maanduda, kui koguduses toimub jõhker massimõrv. Politsei leiab koguduse talust maa-aluse tipptasemel laboratooriumi. Tuleb välja, et koguduse vaga pealispind on pelgalt suitsukate. Annette on kadunud. Sekt on kadunud. Alles on vaid laibad.

(Ingar Johnsrud. Viini vennaskond. Loeb Priit Rand.)

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

(Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu. Loeb Kristi Aule.)

Kristo Palsi vahetu kogemus Eesti missioonilt Malisse jutustab ausa ja avameelse loo missioonide korraldusest, sõduri sealsest igapäevast ja tema olemise alustalast – perekonnast ja lähedastest. Lugu on tsenseerimata ning ei pruugi mõnele meeldida, kuid see-eest paneb see mõtlema ja eriti hea, kui paneb mõtlema sõduri, kel kavas missioonile minna. Raamat sobib lugemiseks kõigile neile kes tahavad missioonidest ja seal viibivate inimeste eluolust rohkem teada.

(Kristo Pals. Missioonisõdurina Aafrikas. Loeb Rando Tammik.)

Piirkonnas mida tuntakse kui ala X toimub midagi kahtlast. Ametliku versiooni kohaselt korraldati naabruses tegutsenud sõjaväebaasis katsetus mille käigus läks üht-teist valesti. Tulemuseks oli lokaalne ökokatastroof. Mõnikord saadetakse järjekordne ekspeditsioon olukorda üle vaatama, kuid ekspeditsiooniliikmetega juhtub imelikke asju. Näiteks lähevad nad tülli ja lasevad üksteist maha. Või siis ilmuvad järsku tagasi koju teadmata kuidas nad seda tegid ja on üldse kuidagi nagu ära vahetatud.

(Jeff VanderMeer. Häving. Lõunaringkonna triloogia I. Loeb Kristi Aule.)

Ühel novembrikuu reedeõhtul kukub ameeriklasest ajakirjanik alla Stockholmis asuva ühiselamu viieteistkümnendalt korruselt. Enesetapuna on tegu peaaegu ideaalse juhtumiga ja Stockholmi piirkonna politseinikul piisab põgusast pilgust olukorrale jõudmaks enesestmõistetava järelduseni, et juhtum tuleb lõpetada. Ent riigi kriminaalpolitsei komissar Lars Martin Johansson ei saa juhtumit kuidagi peast. Tavalise rutiinse juhtumina alguse saanud loost kujuneb veidraid teid pidi Rootsi läbi aegade suurim mõrvajuurdlus.

(Leif G. W. Persson. Suveigatsuse ja talvekülma vahel. Loeb Rando Tammik.)

Õieti on siin mitu ajalugu. On tõikade ajalugu – juhi, sõja ja võitude lugu. Vallutuste ja vägivalla lugu. Ent see on vaid raam; keskmes on teine, salajasem ja suurem ajalugu – inimese ihade, tungide ja unistuste lugu. Hirmu, armu, ilu ja kaemuse lugu. See mis jätkub ka sajandeid hiljem kui tõigaloo kangelased ammuilma on kadunud; see salajasem lugu kestab siinsamas ja täna kui me igapäevas taas kirjutatakse vallutustest ja vägivallast, võõrastest meie keskel või piiri taga. Vaadates võõrasse ajaloos jutustab Nikolai Baturin seda inimlikult tuntavamaks meis enestes, praegu ja homme.

(Nikolai Baturin. Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Loeb Priit Rand.)

Baltisaksa tüdruk Maria Bosse-Sporleder sündis 1932. aastal Tallinnas. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi. 1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

(Maria Bosse-Sporleder. Viimases kohvris on kodumaa.)

Märtha ja tema sõbrad on Las Vegases. Nad pistavad valehambad suhu ja istuvad ratastooli, et rünnata kasiinot ja tõelises Robin Hoodi vaimus vaestele raha hankida. Pärast kuritegu pöördub pensionärikamp tagasi Rootsi, et politsei kannult maha raputada, ent satub otse sülle kuritegelikule motojõugule. Kuid Märtha ei lase end hirmutada. Ta pakub poistele vahvleid ja murakalikööri, ise juba järgmise sissemurdmise plaanile viimast lihvi andes, et saaks tsiklimehi järgmises kuritöös ära kasutada. Märtha, Taibu, Reha, Anna-Greta ja Stina jätkavad visa võitlust selle nimel, et kogu ühiskonna elu oleks parem.

(Catharina Ingelman-Sundberg. Laenamine on hõbe, röövimine kuld. Loeb Rando Tammik.)