Lennujaam. Lennujaam. Lennujaam on romaan Vene–Ukraina relvakonflikti raames toimunud lahingutest Donetski lennujaamas. Tegevuse peajoon areneb minutite kaupa enam kui 240 päeva pikkuse (maist 2014 kuni jaanuarini 2015) piiramise viimase viie päeva jooksul. Romaani kangelased on väljamõeldud, kuid enamik lahingustseene ja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel. Peale autori kogemuste on raamatu aluseks nelikümmend kolm tundi intervjuusid lahingutes osalenud sõdurite ja ohvitseridega kes kaitsesid lennujaama viimase päevani.

(Sergei Loiko. Lennujaam. Loeb Priit Rand.)

Raio Piiroja pole tavaline sell, tema oli platsil hull. Oli heas mõttes hull kes möllas ringi tahtmisest tulvil! Raiost sai koondise raudvara. Lihtne ja abivalmis kaaslane, igaks väljakutseks valmis. Nii räägib suve hakul ilmuvas raamatus teine meie vutikuulsus Martin Reim. Teised vaatlevad raamatus Raiot ja tema vaatleb teisi, kangastuvad suured vutilahingud. Selguvad asjaolud, miks kaheksa-aastasel tuli katlamaja korstna otsa ronida ja miks täismehe nina alatasa puruneb.

(Gunnar Press. Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja.)

Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata. Kuus aastat hiljem oli ta kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni. Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest. Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest, suhtlemisest, samuti kehast. Kuid see on raamat ka sellest mis tunne on avastada, et suudad enamat kui eales oled võimalikuks pidanud. Kuidas minust sai jooksja on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile kes mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta.

(Alexandra Heminsley. Kuidas minust sai jooksja.)

Kaplinnas on keegi valinud mõrvarelvaks iseäraliku sajandivanuse Saksa sõjaväepüstoli mille igivanad kuulid lömastavad liha ja luid. Tapetuna leitakse kolm meest kellel pole üksteisega pealtnäha midagi ühist. Lisaks on keegi hakanud linnas röövima panku. Kas nende mõrvade ja röövide taga on sama inimene? Vastuseid asub teadmatuses kobades otsima alkoholilembene, ülekaaluline ja depressiivne kapten Mat Joubert ning seda juurdluses mis võib tema jaoks olla niisama hästi viimane võimalus päästa ka iseend lõplikust allakäiguspiraalist.

(Deon Meyer. Surnud enne surma. Loeb Rando Tammik.)

Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde, Fern, kes kadus tema elust asjaoludel, mida ta on püüdnud pingsalt unustada. Nüüd, kui Rosemary käib juba ülikoolis, saab ta järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik ka edasi minna. Tal tuleb pöörduda aega, kui ta oli veel viieaastane ja saadeti nädalateks kodust eemale vanavanemate juurde. Kui ta koju tagasi tuli, avastas ta, et Fern on kadunud.

(Karen Joy Fowler. Me oleme kõik täiesti endast väljas. Loeb Kristi Aule.)

Audrey Magee Avantüür on väga tavatu vaade Teise maailmasõja aegse Saksa sõduri ja lihtinimese ellu. Lugu algab kahe võõra – Peteri ja Katharina – vahel sõlmitud fiktiivsest abielust, mis kannab alguses vaid praktilisi ja omamoodi vastuolulisi eesmärke: Peter tahab rindelt pikemat puhkust ja Katharina vajab hädasti lesepensioni. Noored teavad üksteist ainult pildi pealt. Nad kohtuvad Peteri abielupuhkuse ajal, armuvad ja sestpeale muutub kõik, kuna armastust ei osatud sellesse võrrandisse sisse arvestada.

(Audrey Magee. Avantüür. Loeb Priit Rand.)

Raamatu autor rändab Vahemere äärde kus ta avastab, et Antiik-Kreeka kangelaste saladused on Kreeta saarel ikka veel säilinud ja ainult ootavad, et uuesti ellu ärgata kaasaegsete sportlaste ja potentsiaalsete kangelaste kehas ja vaimus.

(Christopher McDougall. Kangelasena sündinud.)

See on Ove. Ta on pahurdaja - selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda "kibestunud naabritõpraks". Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.

(Fredrik Backman. Mees nimega Ove.)

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Johanna õde varjab samal ajal oma meest juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust.

(Ilmar Taska. Pobeda 1946. Loeb Priit Rand.)

Malist pärit Samba Cissé on juba kümme aastat elanud ja töötanud Prantsusmaal. Kui ta läheb elamisluba taotlema saab mees teada, et ta on otsustatud riigist välja saata. Sambal pannakse käed raudu ja ta viiakse väljasaatmiskeskusesse. Sealt õnnestub tal siiski pääseda, kuid nüüdsest peale pole miski enam endine – ta ei saa enam kasutada oma nime ning Pariisis ellujäämiseks tuleb kõvasti pingutada. Samba seikluste kaudu joonistub välja ka mitme teise inimese saatused. Nad kõik püüavad raskuste kiuste oma eluga hakkama saada.

(Delphine Coulin. Samba Prantsusmaal. Loeb Rando Tammik.)