JUKU Raadio 338. saates tuleb rääkimisele teine osa Seitsmenda Moosese Raamatu põnevast ajaloost ning uskumustest. Ülima võlukunsti teosest ja ka Saatana Piibliks kutsutud raamatust loeb katkendeid loeb Peeter Oja. Ent süveneme ka Seitsme Moosese pärimusse Eestis. Kust ja kuidas olid laialt levinud jutud ja tõekspidamised seitsmendast Moosese raamatust paljude rahvaste hulka jõudnud, sellele küsimusele ei suutnud ka rahvaluulekoguja ja uurija Johann Matthias Eisen lõplikku vastust leida. Küll aga uskusid eestlased kaljukindlalt, et seesinane raamat on olemas ning endas kõige salajasemaid võlukunsti õpetusi peidab. Selle raamatu omanikule ei ole miski võimatu – tema võib lennata, needust panna, surnuid äratada, haigusi võita ning vaimudega suhelda. Veel 30 aastat tagasi on kagu-Eestis sellest vägevast nõiapiiblist pärimusi pajatatud.

SEITSMES MOOSESE RAAMAT: Ehk Saatana piibel. JUKU Raadio 337. saates loeme ja arutame koos professor Marju Kõivupuuga Seitsmendat Moosese Raamatut.

Eestis Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis on talletud ligi sada lugu selle raamatuga tehtud imetegudest alates surnute ülesäratamistest kuni tuleviku ettemääramiseni. Katoliku usu järgi aga ei tohtinud trükitud piibleid lihtrahvale anda, seetõttu oli kirikuisandatel Moosese raamatute näol võim rahvaid allutada. Kui piibel pärast reformatsiooni eesti keelde tõlgiti, siis hakati selle väljaandjaid süüdistama, et nad olla meelega sellest osa peatükke välja jätnud ja just nimelt Moosese kuuenda ja seitsmenda raamatu, et see võluvahend lihtrahva kätte ei satuks. Kus siis hoitakse veel alles olevat seitsmendat Moosese raamatut? Selle kohta läksid rahva arvamused Matthias Johann Eiseni andmetel  lahku. Ühe jutu järgi olevat säilinud sellest ainult üks eksemplar ja see olla Roomas seitsme ahelaga müüri küljes igavesti kinni. Püha Isa lugeda seda seal ja panna sellega maailma rahvad oma sõna kuulma. Kallis raamat olla seal nii seatud, et peale paavsti keegi seda lugeda ei saaks.

Oli levinud ka avamus, et olevat siiski veel üks seitsmes Moosese raamat, mis Tallinna Toompea lossis varjul seisvat, samuti ahelais kinni, et vargad seda ära ei viiks ja ka teenrid lugeda ei saaks. Kui mõisnikud ja kirikuõpetajad Tallinnas koos käivad, siis lugevat nende ülem neile seda ette, õpetavat neid ja kutsuvat vaime välja.  Kõige rohkem olid aga levinud jutud, et maagiline raamat siiski Tartus olevat. Viljandi pool räägiti, et kallis raamat Tähetornis kahe raudahelaga seina küljes kinni seista. Siiski kinnitas enamik jutte, et seda ülikooli raamatukogus Toomel varjul peetakse.

SEITSMES MOOSESE RAAMAT: Ehk Saatana piibel. JUKU Raadio 337. saates loeme ja arutame koos professor Marju Kõivupuuga Seitsmendat Moosese Raamatut.

Eestis Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis on talletud ligi sada lugu selle raamatuga tehtud imetegudest alates surnute ülesäratamistest kuni tuleviku ettemääramiseni. Katoliku usu järgi aga ei tohtinud trükitud piibleid lihtrahvale anda, seetõttu oli kirikuisandatel Moosese raamatute näol võim rahvaid allutada. Kui piibel pärast reformatsiooni eesti keelde tõlgiti, siis hakati selle väljaandjaid süüdistama, et nad olla meelega sellest osa peatükke välja jätnud ja just nimelt Moosese kuuenda ja seitsmenda raamatu, et see võluvahend lihtrahva kätte ei satuks. Kus siis hoitakse veel alles olevat seitsmendat Moosese raamatut? Selle kohta läksid rahva arvamused Matthias Johann Eiseni andmetel  lahku. Ühe jutu järgi olevat säilinud sellest ainult üks eksemplar ja see olla Roomas seitsme ahelaga müüri küljes igavesti kinni. Püha Isa lugeda seda seal ja panna sellega maailma rahvad oma sõna kuulma. Kallis raamat olla seal nii seatud, et peale paavsti keegi seda lugeda ei saaks.

Oli levinud ka avamus, et olevat siiski veel üks seitsmes Moosese raamat, mis Tallinna Toompea lossis varjul seisvat, samuti ahelais kinni, et vargad seda ära ei viiks ja ka teenrid lugeda ei saaks. Kui mõisnikud ja kirikuõpetajad Tallinnas koos käivad, siis lugevat nende ülem neile seda ette, õpetavat neid ja kutsuvat vaime välja.  Kõige rohkem olid aga levinud jutud, et maagiline raamat siiski Tartus olevat. Viljandi pool räägiti, et kallis raamat Tähetornis kahe raudahelaga seina küljes kinni seista. Siiski kinnitas enamik jutte, et seda ülikooli raamatukogus Toomel varjul peetakse.

Juku Raadio 336. saade kutusb inimesi puhkama. Et tuusikut välismaale praegu ei müüda, oleks aeg heita pilk minevikku ning vaadata, kuidas toimus puhkus ennevanasti. EKA rektor Mart Kalm ja arhitektuuriloolane Triin Ojari sooritavad ekskursiooni NSV suvilate ning aianduskooperatiivide maailma. Puhkus – see polnud mingi niisama oleskelu ja vedelemine, vaid jõukogumine tärkavateks töövõitudeks, sest töö tegi ahvist! Käime läbi lollideriigi puhkusereglemendid ning inimese vaba aja võimalused aiamaal. Jah, seltsimehed, nii see oli! Aianduskooperatiivis tohtis ehitada inimesele 17-25 ruutmeetri suuruseid kuute ning pidi kasvatama porgandit (seda kontrolliti). Aga suvilakooperatiivis tohtis inimesele ehitada kuni 40 ruutmeetriseid kuute ning porgandit kasvatamine oli rangelt keelatud (seda kontrolliti). Toonasest imelikust elust koos suvilaarhitektuuri ning kõige muu kaasaegsega teemegi pikemalt juttu.

Juku Raadio 336. saade kutusb inimesi puhkama. Et tuusikut välismaale praegu ei müüda, oleks aeg heita pilk minevikku ning vaadata, kuidas toimus puhkus ennevanasti. EKA rektor Mart Kalm ja arhitektuuriloolane Triin Ojari sooritavad ekskursiooni NSV suvilate ning aianduskooperatiivide maailma. Puhkus – see polnud mingi niisama oleskelu ja vedelemine, vaid jõukogumine tärkavateks töövõitudeks, sest töö tegi ahvist! Käime läbi lollideriigi puhkusereglemendid ning inimese vaba aja võimalused aiamaal. Jah, seltsimehed, nii see oli! Aianduskooperatiivis tohtis ehitada inimesele 17-25 ruutmeetri suuruseid kuute ning pidi kasvatama porgandit (seda kontrolliti). Aga suvilakooperatiivis tohtis inimesele ehitada kuni 40 ruutmeetriseid kuute ning porgandit kasvatamine oli rangelt keelatud (seda kontrolliti). Toonasest imelikust elust koos suvilaarhitektuuri ning kõige muu kaasaegsega teemegi pikemalt juttu.

Juku Raadio 335. saate köögilauas istub ja pajatab kirjanik Mihkel Mutt. Mutt kirjutas äsja uue raamatu Alam-Kolkakülast, pealkirjaga “Mägrad hernes”. Nagu igaüks aru saab, mõeldakse Alam-Kolkaküla all Eestit, aga mäger sümboliseerib eestlast. Miks see kõik nii on, saame teada, kui jälgime, mida Mihkel Mutt meile pajatab. “Me võime ennast ogaraks pingutada, aga jääme ikka tavaliseks ida-Euroopa kolkaks. Põhjamaadega ei seo meid midagi. No mis Põhjamaa me oleme!” Hea küll. Mis maa see siis on? Katsume selle köögilauas lahti muukida.

Juku Raadio 335. saate köögilauas istub ja pajatab kirjanik Mihkel Mutt. Mutt kirjutas äsja uue raamatu Alam-Kolkakülast, pealkirjaga “Mägrad hernes”. Nagu igaüks aru saab, mõeldakse Alam-Kolkaküla all Eestit, aga mäger sümboliseerib eestlast. Miks see kõik nii on, saame teada, kui jälgime, mida Mihkel Mutt meile pajatab. “Me võime ennast ogaraks pingutada, aga jääme ikka tavaliseks ida-Euroopa kolkaks. Põhjamaadega ei seo meid midagi. No mis Põhjamaa me oleme!” Hea küll. Mis maa see siis on? Katsume selle köögilauas lahti muukida.

JUKU Raadio 334. saates on Juku-Kalle Raidi külaliseks ekspeaminister Mart Laar. Tegelikult küll vastupidi, kuna raadio pakkis kokku oma kodinad ja sõitis külla Mardile. Juku-Kalle Raid mainib, et saateks andis põhjuse Mart laari uus raamat “Ajaga võidu”, mis on järg tema mälestusteraamatule “Pööre”. Kui “Pööre” pajatab Laari esimesest peaministriks olemise ajast, siis “Ajaga võidu” keskendub perioodile, mil Mart oli teist korda peaminister – 1990ndate lõpule.

“Mart tõmbab huvitavaid paralleele tänase ja olnu vahel”, räägib saatejuht Juku-Kalle Raid, “Näiteks räägib ta, et kui ta külastas 1991. aastal Rootsi Riigipäeva (Riksdagi), hämmastas teda tõsiselt, mis küsimustega seal tegeleti. Samal ajal, kui Vilniuses surid vene soomusmasinate roomikute all inimesed, Riia vanalinn oli barrikaadides ja Toomkirik muudetud laatsaretiks, Tallinnas valmistati aga Molotovi-kokteile, arutati Rootsi parlamendis loomade õiguste hartat ning milliseid lisandeid võib viineris kasutada, et seda tohiks üldse viineriks nimetada. Meil võis inimene end juba õnnelikuks pidada, kui kuskilt üldse viineri välja võlus.”

Laar resümeerib: "Vahe meie ja nende vahel pole ilmselt kunagi tundunud nii suurena kui sel hetkel. Samuti üksijäetuse tunne. Ja kuidas suudetakski siin meie vabadusjanu ja meeleheidet mõista, kui elatakse sedavõrd teistsuguses maailmas. See ei ajanud mind isegi mitte nii palju vihale, sest milles olid nemad süüdi, et olid normaalsetes oludes kasvanud. Pigem käis peast läbi kuratlik mõte, et huvitav, millal ei pea Eestis enam muretsema vene tankide või selle pärast, kas nurgapeal poes täna vorsti on, millal hakkab Eesti parlament tegelema sama “huvitavate” eelnõudega, nagu see siin?"

Tundub, et käes ongi hetk, mis viitab igavusele parlamendis ning riigiaparaadis. Samal ajal kui Ida-Ukrainas surevad Ukraina sõdurid Venemaa agressiooni tõrjudes ja Valgevenes trotsivad relvitud meeleavaldajad juba nädalaid vägivalda, käib Eestis kõike muud enda alla mattev debatt abielu mõiste üle ning eriti tuhmid tüübid tegelevad USA presidendivalimiste tulemustega. Vaieldakse meeleheitliku ägedusega “abielureferendumi" üle, mis nagu nüüd teame, polegi tegelikult päris referendum ja seal ei muudeta ei põhiseadust ega ühtegi muud seadust, vaid tahetakse lihtsalt nendelt, kes viitsivad sedavõrd sisukal ettevõtmisel osaleda, teada, et kas peaks seda kunagi edasi arutama? Kõik see lust läheb paraku maksma paar miljonit. Nagu viimasel ajal ikka, ei suuda keegi kuidagi sõnastada seisukohta, mis ka tavainimesele arusaadav oleks.

JUKU Raadio 334. saates on Juku-Kalle Raidi külaliseks ekspeaminister Mart Laar. Tegelikult küll vastupidi, kuna raadio pakkis kokku oma kodinad ja sõitis külla Mardile. Juku-Kalle Raid mainib, et saateks andis põhjuse Mart laari uus raamat “Ajaga võidu”, mis on järg tema mälestusteraamatule “Pööre”. Kui “Pööre” pajatab Laari esimesest peaministriks olemise ajast, siis “Ajaga võidu” keskendub perioodile, mil Mart oli teist korda peaminister – 1990ndate lõpule.

“Mart tõmbab huvitavaid paralleele tänase ja olnu vahel”, räägib saatejuht Juku-Kalle Raid, “Näiteks räägib ta, et kui ta külastas 1991. aastal Rootsi Riigipäeva (Riksdagi), hämmastas teda tõsiselt, mis küsimustega seal tegeleti. Samal ajal, kui Vilniuses surid vene soomusmasinate roomikute all inimesed, Riia vanalinn oli barrikaadides ja Toomkirik muudetud laatsaretiks, Tallinnas valmistati aga Molotovi-kokteile, arutati Rootsi parlamendis loomade õiguste hartat ning milliseid lisandeid võib viineris kasutada, et seda tohiks üldse viineriks nimetada. Meil võis inimene end juba õnnelikuks pidada, kui kuskilt üldse viineri välja võlus.”

Laar resümeerib: “Vahe meie ja nende vahel pole ilmselt kunagi tundunud nii suurena kui sel hetkel. Samuti üksijäetuse tunne. Ja kuidas suudetakski siin meie vabadusjanu ja meeleheidet mõista, kui elatakse sedavõrd teistsuguses maailmas. See ei ajanud mind isegi mitte nii palju vihale, sest milles olid nemad süüdi, et olid normaalsetes oludes kasvanud. Pigem käis peast läbi kuratlik mõte, et huvitav, millal ei pea Eestis enam muretsema vene tankide või selle pärast, kas nurgapeal poes täna vorsti on, millal hakkab Eesti parlament tegelema sama “huvitavate” eelnõudega, nagu see siin?”

Tundub, et käes ongi hetk, mis viitab igavusele parlamendis ning riigiaparaadis. Samal ajal kui Ida-Ukrainas surevad Ukraina sõdurid Venemaa agressiooni tõrjudes ja Valgevenes trotsivad relvitud meeleavaldajad juba nädalaid vägivalda, käib Eestis kõike muud enda alla mattev debatt abielu mõiste üle ning eriti tuhmid tüübid tegelevad USA presidendivalimiste tulemustega. Vaieldakse meeleheitliku ägedusega “abielureferendumi” üle, mis nagu nüüd teame, polegi tegelikult päris referendum ja seal ei muudeta ei põhiseadust ega ühtegi muud seadust, vaid tahetakse lihtsalt nendelt, kes viitsivad sedavõrd sisukal ettevõtmisel osaleda, teada, et kas peaks seda kunagi edasi arutama? Kõik see lust läheb paraku maksma paar miljonit. Nagu viimasel ajal ikka, ei suuda keegi kuidagi sõnastada seisukohta, mis ka tavainimesele arusaadav oleks.

JUKU Raadio 333. saade on numeroloogiliselt nagu pool saatana numbrist 666. Seepärast peatume XX sajandi koledal sündmusel, 7. novembri riigipöördel Venemaal ja sellele järgneval. Ometi ei pajata me Leninist ega nõukogude kurjategijatest, vaid keskendume hoopis Soome vasakpoolsetele. Köögilauas on Soome kultuuritegelane ja pensionär Mikko Savikko, kes kuulus noorena (1960ndate lõpul ja 70ndatel) soome võitlevate vasakpoolsete ridadesse, keda kutsuti “taistolaiset” – “võitlejad”. Mikko analüüsib, mispärast Soomes sedavõrd hasartselt punalippudega vehiti. Termin taistolisus tähendab paljudele poliitiliselt Nõukogude Liitu kaitsvat liini ja sedakaudu ka Eesti-vastasust. Eestis on ikka ja jälle äratanud imestus soomlaste aktiivne punastumine 60ndate aastate lõpul. Sajad bändid kommunistliku sõnumiga, hasartsed miitingud, rusikatega vehkimine, elamine ainult ideoloogiale ning soov viibida pideva klassivõitluse keskmes. Soomes leidus küllalt ka inimesi, kes soovisid oma riiki näha Nõukogude Liidu 16. vabariigina ning ei häbenenud seda välja karjuda. Muidugi polnud Soome vasakpoolsus üheülbaline nähtus, vaid suhteliselt laiapalgeline, mis kakles pidevalt isekeskis. Ja eestlastele, kes ilguvad oma kuuekümnendike üle, kuna nood olla parteisse roninud, et seda „seestpoolt õõnestada“, on põhjanaabrite vasakentusiasmi põhjuseid õnneks (?) küllaltki raske selgeks teha. Ning mis seal salata – eks soomlaste toonane tobedus ja naiivsus oli ka märkimisväärsed. Taistolisuse nime mõtlesid välja Helsingi Sanomate toimetajad. Lisaks kommunistlikule võitlusele ja punalippude heljutamisele tähendas see paljudele ka ohtrat pidutsemist. Loosungid “Õllega kommunismi ja seksiga sotsialismi” ja “Kommunistide kraam on ühine” olid mõnedele tegelik elu. Nii et – vaatame korraks vasakule.