Kajalood

Viimased kolmkümmend aastat on Tartu Ülikoolis igal aastal üks tuntud loomeinimene pidanud kahe semestri vältel loenguid vabalt valitud teemal.

Ameerikast Eestisse lennanud ja siin koos Vanemuise orkestriga kolmel kontserdil esinenud fagotivirtuoos Martin Kuuskmann tunnistab, et "ei" on kõigest "ei", ja et seinad on selleks, et neist läbi minna. Kuuleme, kuidas tema on seda teinud.

"Ma näen pargis Euroopa igivana kultuuri," ütleb kunstiajaloolane Juhan Maiste. "Park on inimeseks olemise, kristlaseks olemise võrdpilt. Ma tunnen end selles keskkonnas eurooplasena," lisab ta.

"Ma läksin ülikooli teadmisega, et ma pean õppima eesti keelt, sest juba lapsena teadsin, et ma ei taha elus midagi muud teha kui tõlkida."

"Ma tahaksin kellegagi rääkida," pihib teismeline psühhoterapeudi vastuvõtul, "aga ma ei tea, kellega, ja ma ei tea, millest".Nii kirjeldab Ly Seppel-Ehin, praegu nõustaja-psühhoterapeut, tüüpilisi kohtumisi laste ja noortega. Neist vestlustest kirjutas ta raamatu "Ma kuulan sind".

"Meie publik on suhteliselt leplik, jalgadega väga palju ei "aplodeerita"," ütleb ligi neljakümne aastase näitleja- ja lavastajakogemusega Peeter Tammearu.

Eelmise aasta jaanuarist alates Orchestre de Paris' koori kontsertmeistrina tegutsev Ingrid Roose viis ellu oma eesmärgi, juhatada Pariisis Veljo Tormise tsüklit "Unustatud rahvad".

"See on minu südame kutse," põhjendab loodusfotograaf Remo Savisaar, miks ta sageli juba poolest ööst metsa või mereranda sõidab ja seal mõnikord kaksteist tundi vaikselt varjes passib, et mõnd haruldast lindu või looma pildile saada.

"Mulle on alati meeldinud rasked ajad," ütleb eelmisel sügisel A le Coq'i kontserni juhtimisest taandunud Tarmo Noop.

"Avatuses on alati midagi haavatavat ja see hirmutab," ütleb oma esikromaani "Vaadates ööd" saateks luuletaja, tõlkija ja nüüd ka prosaist Carolina Pihelgas. "See on inimeseks olemise paradoks --- tahaks ennast kaitsta, samas tahaks lähedust, olla mõistetud," lisab ta.