Minu seekordseks vestluskaaslaseks on tõenäoliselt Eesti kuulsaim unetehnoloog, raamatu 'Hea une teejuht' autor Kene Vernik. Ta on professionaalselt tegelenud unetervisega üle 15. aasta, töötades Tartu psühhiaatriakliinikus ja Hea Une Keskuses. Kene on vaid üks kolmest Eestis, kes omab Euroopa Unemeditsiini unetehnoloogi kutsetunnistust. Oma töös kasutab ta aktiivselt ka kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia tehnikaid, samuti teadveloleku tehnikaid ja skeemiteraapia tehnikaid. Unekvaliteedi teema on hakanud mulle aastatega üha rohkem korda minema. Kunagi, kui sai Kristjan Pordiga podcast tehtud, siis sealt jäi kõlama mõte, et juhtimiskvaliteedi seisukohalt on sama oluline “teha tööd ja näha vaeva” hea unekvaliteedi nimel kui päevasel ajal pingutada oma tööalaste eesmärkide saavutamiseks. Viimati lugesin IKEA uneuuringust, et 55% Eesti elanikest tunneb vähemalt osalist rahulolematust oma elu, töö ja une tasakaaluga. Samas tuleb endale teadvustada, et korralik taastumine tagab täisväärtusliku elukvaliteedi, toetab arengut ja on kindlasti üks edu aluseid ka juhtimises.

“Ma tooksin välja ühe unehügieeni komponendi, mis on ääretult oluline. Inimestena on meil kalduvus uputada ennast muremõtetesse, mis kipuvad esile kerkima just uinumisele eelnevalt. Kui me nüüd ei tegele nende mure- või negatiivsete mõtetega, siis nad kipuvad kuhjuma ja muutuvad ajapikku automaatmõteteks, mis pidevalt meid saadavad ning meie emotsionaalset seisundit tugevalt mõjutavad. Seetõttu soovitan võtta teadlikult iga päev endale kindel «muretsemise aeg». Võtke ca 10-15 minutit ja pange oma ärevust tekitavad muremõtted paberile kirja. Nii saate need und segavad mõtted oma peast välja enne, kui õhtul voodisse lähete. Kui need mõtted on visuaalselt paberi peal kirjas ja sa vaatad sellele must-valgel olevale tekstile otsa, siis see nö mure võib oma intensiivsuselt juba iseenesest muutuda teistsuguseks. Esitage endale küsimus: mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda (mis iganes ärevust tekitav mõte see ka teie elus siis ei oleks)? Lisaks esitage endale vähemalt seitse korda (!) küsimus – ja mis siis saab, ja mis siis saab, ja mis siis saab jne? Nii jätkates jõuate lõpuks selle päris alateadliku hirmuni, mis teis neid automaatmõtteid käivitab. Seejärel olete ka valmis endalt küsima: kui tõenäoline see on, et see murettekitav mõte päriselt realiseerub? Nii saate hinnata, kas tegemist on ratsionaalse või pigem irratsionaalse hirmuga. Kui võtta igapäevaselt see «aeg muretsemiseks» ning praktiseerida päevasel ajal oma ärevusega silmitsi seismist, siis on suure tõenäosusega ka parem uni kergem tulema.” – Kene Vernik

Kuulake ikka ...