Minu sellenädalaseks vestluskaaslaseks on Eesti jooksumaailma tipptegija Margus Pirksaar. Ta on tulnud mitmeid kordi Eesti meistriks distantsidel 1500 meetrist kuni maratonini. Rahvusvahelises tiitlivõistluste konkurentsis on tal ette näidata maratoni Euroopa meistrivõistluste 28. koht (isiklik rekord maratonis 2:18.29). Täna tegeleb Margus eelkõige spordiklubi Jooksupartner treeneri ja jooksmise juhendajana. Räägime Margusega, mis puust need tippmaratoonarid siis ikkagi tehtud on.

“Mina olen maksimalist, ja ma arvan, et iga tõsine spordimees ongi maksimalist. See algab nö külajooksude võidumotivatsioonist. Eesmärk tuleb sul endal seest põledes. Sa hakkad tahtma midagi — sul on eesmärk, mille poole püüelda —, ja kui sa hakkad midagi piisavalt jõuliselt tahtma, siis hakkad selle nimel ka tööd tegema. Need asjad käivadki käsikäes, ja piisav motivatsioon paneb ka trennirattad käima. Mida rohkem ma tipu poole jõudsin, seda käegakatsutavamaks see eesmärk ka mõnes mõttes muutus. Mõnda konkurenti olid juba võitnud ja mõnele ära tegemine oligi heaks vaheambitsiooniks. Sellega kasvas ka eneseusk ja ükskord see võit jõudis ka kohale. Kui nüüd tagasi vaadata, siis võibki öelda, et juba päris alguses oli mu võiduhimu nii kohutavalt suur. See marssali kepige oli vaikselt juba põue pandud. Ja eks süües kasvab isu ning sealt hakkad vähehaaval aga suuremaid ampse võtma. Ma olin mõnes mõttes ikka kergelt hull, võib-olla isegi natuke üle piiri hull.” — Margus Pirksaar

Kuulake ikka …