(Meelis Saueauk. Propaganda ja terror. Nõukogude julgeolekuorganid ja Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti sovetiseerimisel 1944 -1953.)

Sellel nädalal tutvustatakse kolme raamatut kirjastuselt Kunst: Paul Rees. “Robert Plant. Elu”./ Mark Bego. “Tina Turner. Kõiki reegleid rikkudes”. / Wendy Leigh. “Bowie. Elulugu”.

Teise maailmasõja Saksa lahingulendur ja sööstpommitaja Stuka piloot ooberst Hans-Ulrich Rudel on kõigi aegade silmapaistvaim lennuäss kes hävitas 519 Nõukogude tanki, lahingulaeva, ristlejat ning arvutul hulgal vaenlase lahingvarustust ja positsioone. Ainsa sõdurina Teises maailmasõjas, kellele annetati Saksa kõrgeim vaprusemärk Raudristi Rüütlirist Kuldsete Tammelehtede, Mõõkade ja Briljantidega, on Rudel pannud kirja oma mälestused sedavõrd tõetruult, et paneb lugeja tundma otsekui osaleks ta ise neis dramaatilistes sündmustes, mis leidsid aset üle seitsmekümne aasta tagasi.

(Hans-Ulrich Rudel. Minu elu sõjas.)

Soomes juba 11. trükini jõudnud Maailma ajalugu pakub üha enam globaliseeruva maailma kodanikule ülevaatlikku informatsiooni, mis aitab meil mõista ja tõlgendada mineviku sündmusi. Teos käsitleb kogu maailma ajalugu alates esiajaloost kuni nüüdisajani. Luubi all pole üksnes poliitiline ajalugu, vaid ka majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajalugu ning samuti popkultuur ja geenitehnoloogia.

(Seppo Zetterberg. Maailma ajalugu.)

1819. aastal seilas 238-tonnine Essex Nantucketist tavalisele vaalapüügiretkele. Viisteist kuud hiljem juhtus midagi mõeldamatut: kaugel Vaikse ookeani lõunaosas rammis raevunud võidisvaal laeva ja uputas selle. Lääne pool asuvate saarte kannibale kartes suundus 20-meheline meeskond kolme väikese paadiga ligi 3000 miili kaugusel asuva Lõuna-Ameerika poole. Kolm kuud hiljem oli neist elus ainult kaheksa meest…

(Nathaniel Philbrick. Mere südames: vaalapüügilaeva Essex tragöödia.)

Tuhandetest Eesti soodest ja rabadest on sellesse raamatusse mahtunud vaid kaheksakümmend, kuid valida on püütud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus. Missugused taimed soos kasvavad, milline on sealne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale – neile ja paljudele teistele küsimustele leiab siit raamatust vastuse. Iga soo on illustreeritud fotodega, samuti leiab kaante vahelt Eesti kaardi, millel raamatus käsitletud sood on ära märgitud.

(Kai Kimmel. Eesti sood.)

II maailmasõja faktid ja legendid on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.

(Mati Õun. II maailmasõja faktid ja legendid.)

Arhitektuuriajaloolase Kaur Alttoa raamat 101 Eesti pühakoda toob lugejani läbilõike meie sakraalehitistest, mille seas on nii Õhtumaa uunikume kui ka provintsile omaseid ponnistusi. Enim leiavad kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moodustavad kõige hinnalisema osa meie arhitektuuripärandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Küll on aga meilgi seda, millega täiendada Vana Maailma arhitektuuripilti. Eesti pühakodade avastamisega avanevad lugejale nii mitmedki minevikukultuuri saladused.

(Kaur Alttoa. 101 Eesti pühakoda.)

Sophia Loreni autobiograafia maalib mitmemõõtmelise portree naisest kuulsuse taga. Iga peatükk algab kirja, foto või esemega, mis äratab ellu mälestusi, lugusid ja väikseid saladusi. Mälestuste varakambrit nagu iseenda tunnete, kogemuste ja seikluste aardelaegast uurides räägib Loreni tark ja avameelne hääl üksikasjalikult ja terava huumoriga oma elust.

(Sophia Loren. Eile, täna, homme. Minu elu.)

Ühe 20. sajandi mõjukama Eesti luuletaja Betti Alveri ja tema kirjandusloolasest abikaasa Mart Lepiku ulatuslik kirjavahetus pärineb aastatest 1947–1963. See avab mõlema isiksuse elu ja loomingu tagamaid ning annab ühtlasi ettekujutuse nõukogude perioodist ning selle eripäradest. Kahe lähedase inimese sõnatundlikult ja poeetiliselt kirjutatud kirju võib aga lugeda ka kui kiriromaani.

(Eve Annuk, Kristi Metste. Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1963.)