Tähenduse teejuhid

"Ma mõtlesin seda, et siis te oleksite tuttav minu argumentatsiooniga, mis osaliselt tugineb Ühendriikide ajaloole," räägib Columbia ülikooli külalislektor Govinda Lal Saul Bellow' igihalja romaani "Mr. Sammleri planeet" peategelasele. "Pärast 1776. aastat oli ekspansiooniks avatud terve kontinent, ja see maa imes kõik vead endasse. Ma ei ole muidugi ajaloolane. Aga kui inimene ei söanda julgeid oletusi teha, peab ta kõik spetsialistide hoolde jätma. Euroopal puudus pärast 1789. aastat ruum oma vigade jaoks. Tagajärg: sõda ja revolutsioon, kusjuures revolutsioonid lõppesid hullumeelsete käes."

Tsiteeritud lõik Bellow' raamatust on mul aastaid meeles mõlkunud, eriti aktuaalseks muutus see pärast seda, kui ma tutvusin põhjalikult Martin Malia revolutsioonide ajaloost kirjutatud teosega "Ajaloo vedurid"*. Ma kasutasin sama tsitaati kaheksa aastat tagasi Postimehele kirjutatud arvamusloos "Kõnnumaa õnnistus" ning 2019. aasta eelviimasel päeval lugesin ma selle ette ka oma kahele saatekülalisele, kelleks olid sedapuhku Kivisildnik ja Andreas Veispak**.

Hakatuseks arutasimegi selle üle, mida sellest mõttest arvata. "Kui on ressursse, saab teha vigu," selgitas Kivisildnik oma tõlgendust (33. minut), "kui ei ole, siis enam ei saa, vead lõppevad ära nii või teisiti koos ressursi lõppemisega. Kas kogu inimkond sureb välja?... Võib-olla."

Pärast mõnevõrra sellist morbiidset algust tõin ma mängu sama võrdpildi (43. minut), mida ma kasutasin meie hiljutises Hooandja videos***: Mulle tõesti tundub, et inimsugu meenutab järjest rohkem kinnisesse puuri suletud rotikarja, mille liikmed vee- ja toidupuuduse kartusel ning mustuse kuhjumise tõttu üksteisele kõrri on valmis kargama. Kui see peaks tõesti nii olema, siis on äärmiselt oluline horisont uuesti lahti saada, olgu see siis füüsiline, hingeline või vaimne (nii palju, kui me neid üksteisest eristada suudame).

Ühe romaanikangelase arvates on väljapääsuks kodanike komandeerimine kosmosesse, s.o plaan, mille taga paistavad Noa laeva kõrvad. Uurisingi seejärel Brüsselis kosmoseasju korraldavalt Andreaselt, mida tema sellest füüsilise horisondi avamise katsest arvab. Andreas viitas 1990-ndatel aastatel Arizona osariigis korraldatud eksperimendile (69. minut), kus keset kõrbe ehitatud tehiskeskkonda pandi elama kaheksa teadlast. Esialgne mõte oli hoida neid kaks aastat maailmast täiesti ära lõigatud autonoomse üksusena. See katse kukkus ettearvatult läbi. Kõigepealt läks see seltskond seal õige pea omavahel tülli ja ühest kolooniast sai kaks. Ent ilmnes ka tehniline probleem: selgus, et tolles õnnetus tehiskeskkonnas hingitsev taimestik ei suutnud toota piisavalt palju hapnikku. Seda on aga Arizonas tunduvalt lihtsam juurde hankida kui Kuu peal. "Ükskõik, kuhu me täna ka ei lähe: lõunapoolusele, Antarktikasse, Everesti tippu – kõik need kohad on inimesele elamiseks oluliselt sõbralikumad kui Kuu, Marss või mõni teine taevakeha. Mistõttu mõte sellest, et meil hakkab lähiaastatel toimuma mingi massemigratsioon Maalt kuhugi mujale on minu isikliku arvamuse järgi ikkagi utoopiline," võttis Andreas kokku selle teema (70. minut).

Järelikult tuleb jääda ja otsida horisondi avamiseks teisi variante. Sõltumata sellest, kas need võimalused on oma laadilt hingelised või vaimsed, peavad nad kuidagi muutma meie käitumist. Siinkohal jäi mulle kõrva üks teine uuring, mida tutvustas Kivisildnik (65. minut). Kõnealuses uurmistöös olevat vaadeldud pärast rasket haigust elule tagasi võidetud inimesi, kes seisid järsku vastamisi vajadusega muuta põhjalikult oma elukombeid. Seda suutvad tolle teadustöö autorite sõnul üksnes 15 protsenti vaadeldud patsientidest. "Ülejäänud 85 protsenti sureb ära lihtsalt sellepärast, et nad ei hakka inimese moodi elama. Nad teavad, mis neid ootab, ja nad surevad ikkagi. Põhjus on selles, et see pahe ongi nende elu. Nad ei suuda seda millegagi asendada, ega isegi ette kujutada, et nad võiksid näiteks ilma väga ohtra alkoholita edasi elada."

"Elustiili ja -harjumuste muutmine on ülimalt keeruline asi," jätkas Kivisildnik, "tavaliselt võtab inimene vastu mingi usu. See on jälle see vaimne komponent, mingi spirituaalsus, mingi vuuduu, huhhuu, aga see on ainus võimalus ellu jääda. Kuigi keegi ütleb, et planeeti saabki päästa mingi vaimsus, siis võib-olla see ongi nii. Mida me selle all mõtleme on juba omaette jutt" (67. minut).

Selle jutuajamise põhjal jäi mulle seega mulje, et meie põhilised valikud on: 1) utoopia; 2) vuuduu; 3) huhhuu.

Palugem, et meil oleks tarkust õigesti valida.

H.

--------------------------------

* https://www.amazon.com/Historys-Locomotives-Revolutions-Making-Modern-ebook/dp/B0015B7ITO/ref=sr_1_1?crid=34F8AT40OZ09E&keywords=martin+malia%2C+history%27s+locomotives&qid=1582383358&sprefix=Martin+Malia%2Caps%2C247&sr=8-1

** https://www.youtube.com/watch?v=-QrXSUVGNvI&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=19

*** https://www.hooandja.ee/projekt/rupert-sheldrake-eestis-teadus-ja-vaimne-praktika

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Alfred North Whitehead* on öelnud, et lääne filosoofia kujutab endast ääremärkusi Platonile**. Oswald Spengler, kelle tähtteos "Õhtumaa allakäik" ilmus eesti keeles 2012. aastal, tuleb teisest traditsioonist. "Spengler on ääremärkus Goethele," formuleeris Mihkel õnnestunult saksa ajaloofilosoofi vaimse sugupuu (12. minut). "Goethe juures tasuks tähele panna teatud organitsistlikku ja seesmisuse mahataandamatust rõhutavat vaimulaadi," selgitas Mihkel samas edasi, "nüüdisaegne teaduslik positivistlik*** vaade üritab kogu maailma seevastu arvude ja tõsiasjadega väliselt ära kirjeldada."

Kuivõrd ma pole "Õhtumaa allakäiku" ise lugenud, siis pidin vestluse suunamiseks laenama struktuuri mujalt. Selleks sai Erich Helleri suurepärasest esseekogumikust "Disinherited Mind"**** laenatud saksa 19. sajandi alguse kirjamehe Gottfried Hermanni mõte, et inimvaimu ajaloo võib jaotada nelja ajastusse: 1) poeetiline; 2) teoloogiline; 3) filosoofiline; ja) prosaistlik (32. minut).

"Kui kultuurist kaob ära poeetilise hinge ideaal," haaras sellest niidiotsast kinni Ivar (36. minut), "kui tekstid muutuvad väga asisteks, siis on see Spengleri järgi üks kultuuri allakäigu tunnustest. Poeesia on alati olnud ülimuslikus seisundis, eriti võrreldes proosaga, mis on välja kasvanud majandustekstidest."

Kuivõrd Spengler tähistas kultuuri hingestavat poeetiliselt vahendatud algilmutust saksakeelse sõnaga "die Ursymbole" (38. minut), siis uurisin edasi, mida pidas sakslane õhtumaise kultuuri teedrajavaks ürgsümboliks. "Spengler nimetab lääne kultuuri faustiliseks," võttis siinkohal sõnajärje üle Mihkel (41. minut), "Faust tahab kõike teada, kõike avardada, minna üle piiride, ta januneb lõpmatuse järele." "Goethe laenud torkavad Spengleri juures kõikjal silma, teadasaamine on tema jaoks olulisem hüve kui lunastus," sekundeeris Mihklile siin Ivar.

Hermanni skeemi järgi edasi liikudes jõudsimegi esimese tunni lõpuks proosaajastusse, mille Mihkel võttis hästi kokku sõnadega: "Füsiognoomika tardus kraniomeetriaks" (58. minut). Esimene oskussõna viitab kunstile teha näojoonte põhjal järeldusi inimese iseloomust, teine tähistab koljumõõtmist ja on põhimõtteliselt samasugune kvantitatiivne distsipliin nagu füüsika. "Arvulisus kaotab siin terviku ära," jätkas Mihkel, "kui näoilme on mingi holistlik mulje...", siis nina pikkus, silmade vahe jne kujutavad endast vaid läbitunnetamata arvumassiivi (võtaks mina Mihkli alustatud mõtte kokku).

Eelöeldu taustal pole vist ka väga üllatav, miks on Spengleri poeetiline ajaloofilosoofia meie ajajärgu prosaistide hulgas nii ebapopulaarne. Ivar teadis rääkida (5. minut), et Rein Raua andmetel pakkuvat Spengler huvi vaid vähese haridusega lugejatele. "Inimesi, kes räägivad meie allakäigust, peetakse üldiselt imelikuks," harutas Ivar seda teemat hiljem (65. minut) edasi, "AK raporteerib ju iga päev sellest, et kasvavad nii inimeste sissetulekud kui ka eluiga. Mis allakäigust te siin räägite? Mõtleme aga korraks nüüd sellele lamestunud kultuuripildile, küsime, keda on meil tänapäeval panna tõeliselt suurte autorite nagu Thomas Mann ja Dostojevski kõrvale? Kui nende ajajärgu inimene vaataks meid, siis näeks ta väikeste kabinetitekstide produtseerijate armaadat... Spengleri ajal olid hariduse aluseks suured klassikalised tekstid, pisisorgeldajad ja kabinettides tolgendajad ei pääsenud üldse pildile. Nüüd on needsamad pisiartiklite vorpijad loonud suure teadusliku diskursuse, kus kogu tõeväärtus ongi nendes artiklikestes." Ühesõnaga: Gottfried Hermanni suur visioon on tänaseks jõudnud oma loogilise lõpuni. Allakäigu põhjuste otsingul jõudsime (79. minut) klassikalise gümnaasiumi ärakaotamiseni, mille taga oli muuhulgas sellesama proosaajastu egalitaarne allhoovus.

Lohutuseks ja lõpetuseks tundub siinkohal sobiv tsiteerida meie enda suurt poeeti Heiti Talvikut:

See on Õhtumaa hing:

kui ta teisi ei söö, ei lahka,

pöördub ta tagasi ning

iseenese pistab nahka.

Luuletuse nimi on "Spenglerit lugedes" ning see on pärit aastast 1935.

Head kuulamist!

H.

-------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=2RFWljXaXx0&list=PLhpEK-_b7mfFMhLLaKlOtN0Po-z20SwEY&index=3

** https://www.youtube.com/watch?v=Y3SK4NyOgTk&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=8

*** https://www.youtube.com/watch?v=1CiKZg6vlEc&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=35

**** https://www.amazon.com/Disinherited-Mind-Essays-Literature-Thought/dp/0156261006/ref=tmm_pap_swatch_0?_encoding=UTF8&qid=1581234893&sr=8-1

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Lugesin äsja John Gray suurepärast raamatut "Surematuse saavutamise komisjon", mis räägib katsetest kasutada religioonijärgses maailmas teadust surematuse saavutamiseks," kirjutab Nassim Taleb oma "Antihapras". ""Singulaarsusmõtlejad" (nagu Ray Kurzweil), kes usuvad inimese võimesse elada igavesti, tekitavad oma püüdlustega minus intensiivset tülgastust – sedasama oleksid tundnud antiikaja inimesed."

Ray Kurzweili* "singulaarsusmõtted" ärgitasid mind "Tähenduse teejuhtide" 67. vestlusringi kutsuma tarkvarateadlase ja teoloogi, sest mulle on Silicon Valley tehnoloogilise lunastusõpetuse tagant paistnud juba ammu kristliku eshatoloogia** igimoonduvad kõrvad. Kõigepealt uurisingi Tanelilt ja Arnelt, kuidas nemad Silicon Valley prohvetite hulgas palju kõneainet pakkunud singulaarsusest aru saavad.

"Idee on selles, et tehisintellekt muutub ühel hetkel tugevamaks kui inimene," selgitas Tanel (8. minut). Selline tehisaru hakkavat ennast siis järjest parandama ja täiustama ning saavat ulja enesetuunimise käigus veel võimsamaks. "Kui niimoodi juhtub, siis muutuvad singulaarsushüpoteesi järgi inimesed tehisintellekti kõrval hiire- või putukataolisteks olenditeks, kellega viimane teeb, mida ta ise tahab," jätkas Tanel (9. minut), "me küll ei tea, mida ta kavatseb teha, aga võib arvata, et kogu meie senine ühiskonnakorraldus pööratakse pea peale, meie kultuurist ja tsivilisatsioonist, nii nagu me seda praegu mõistame, ei jää midagi järele. Võib-olla lähevad asjad paremaks, võib-olla halvemaks, seda me ei tea, aga igal juhul muutuvad nad kardinaalselt, me ei oska seda ette kujutada ja see kõik juhtub hästi kiiresti ning suure pauguga."

Arne juhtis seepeale tähelepanu tuntud tõsiasjale, et kuivõrd me ei saa aru enda teadvuse tekkest, siis on äärmiselt spekulatiivne rääkida meie loodud tehisteadvusest – siin nihkuski jutt juba tehisintellektilt tehisteadvusele. "Minu poolt vaadates on esimene küsimus," jätkas ta (15. minut) "kas aju üldse tekitab teadvust... ma mõtlen ikka, et vaimne dimensioon on midagi muud – aga olgu peale, see on meie usk ja kogemus –, aga see, kui räägitakse, et varsti tuleb mingi uus teadvus, mis oskab erinevalt meist ennast ise mõista ja parandada, siis minu jaoks on siin väga palju küsimusi."

Nendesamade küsimuste jälil jätkasimegi teadvuse mõiste määratlemisega. Tanel visandas kõigepealt mõned olulisemad tänapäevased arusaamad (19.minut): 1) panpsühhism; 2) teadvus on illusioon ("arvutisumin peas"); 3) teadvus on ajutegevuse kontrollsüsteemi ilming. "Mina ei usu, et lähima paarikümne aasta jooksul keegi midagi fundamentaalselt aju töö kohta avastab, ja kui me isegi sellest aru ei saa, kuidas aju töötab, siis pole imestada, et me ei saa aru, kuidas teadvus funktsioneerib," võttis Tanel asja kokku.

Arnele ei istunud ettearvatult dennetlik*** käsitus teadvusest kui illusioonist. "Kui teadvuslik olend ütleb, et meil ei ole teadvust," selgitas ta (27. minut), siis läheb see minu arvates vastuollu isegi Descartes'iga, kes jõuab ju oma analüüsis sinna, et on üks kaheldamatu asi: ma olen olemas; ma mõtlen, kui ma mõtlen; ma kahtlen, kui ma kahtlen. Ja kui nüüd keegi ütleb, et teadvust ei ole olemas, siis ta tegelikult mängib sõnadega. Ma arvan, et praktikas elab ta teisiti, talle on armas tema perekond, tal on mingid mälestused, mis teevad temast inimese... pigem kalduks ma siis juba toetama panpsühhismi."

Seejärel arutasime selle üle, kas palju kõneainet pakkuv tehisintellekt kujutab endast digitaalset professor Moriartyt või amokki jooksvat haamrit ning vahetasime mõtteid teemal, kas mitte inimühiskond ise ei või olla see kardetud tehismõistus.

Lõpuks jõudsime imekombel jälle singulaarsuse juurde tagasi (90. minut). Minu küsimuse peale, kas kauaoodatud singulaarsus ei kujuta endast mitte viimsepäeva nüüdisaegset ilmingut, vastas Arne: "Tore oleks. Seda on minu ala, teoloogia, ju kogu aeg teinud, otsinud läbi sajandite uusi mõisteid. Vanu asju tuleb pidevalt uues keeles edasi rääkida, vastavalt sellele, kuidas asjad muutuvad. Religiooniteadlased räägivad, et vanaaja inimese arusaamine aja kulgemisest oli üldiselt tsirkulaarne, see käis ringiratast: kevad, suvi, sügis, talv. See väljendub näiteks hinduismi kalpades –tohutult pikkades ajastutes, mis käivad ikkagi ringiratast. Ja nüüd tuleb äkki ei-tea-kust lineaarne joon. See hakkab võimsal kirjanduslikul kujul pihta Vanas Testamendis, mõjutab juutide kaudu kristlust, kandub kristluse kaudu üle maailma, sekulariseerub ja muutub läänemaailma progressiideeks." Siin on pikk ja keeruline lugu minu arvates lihtsas maakeeles kenasti kokku võetud.

Päris saate lõpus jõudsime kolmekesi järeldusele, et kui me ennast õhku laseme, siis ei tule ei tehismõistust ega tehisteadvust, vaid meil saab olema tegemist kaunis vagase looga.

Head kuulamist!

H.

-------------------

* https://en.wikipedia.org/wiki/Ray_Kurzweil

** https://www.youtube.com/watch?v=MGCQ0VWtgLc&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=25

*** https://en.wikipedia.org/wiki/Daniel_Dennett

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Rupert Sheldrake'i 2014. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "Dogmadeta teadus"*, millele oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 55. vestlusring** koos Toomas Pauli ja Tarmo Soomerega, kirjutas kaaneteksti Peeter Laurits.

"Teaduslik maailmavaade on kõikehõlmav, sellele toetub kogu me progresseeruv tehnoloogiline tsivilisatsioon. Samas on tänapäeva teadus koormatud suure hulga iganenud dogmaatiliste tõekspidamistega. Lubjastunud uskumused on väga püsivad, need muudavad teaduselu sarnasemaks kirikliku võimuvõitlusega. Rupert Sheldrake on käesolevas teoses ette võtnud materialistliku teaduse põhilised dogmad ehk 10 käsku. Kas mateeria ja energia hulk on alati jääv? Kas mateeria on teadvusetu? Kas mälu salvestub materiaalse jäljena? etc. Ta analüüsib neid sellise põhjalikkusega, nagu tuleks läbi analüüsida mistahes teaduslikke hüpoteese. Sheldrake on järjekindel – ta võtab materialismi kanoonilised põhipostulaadid ette üksteise järel, vaagib argumente, osutab nõrkadele kohtadele ja küsib täpsustavaid lisaküsimusi. Ta ei anna vastuseid ega paku välja alternatiivset maailmavaadet, lihtsalt osutab viimase sajandi teadusavastustele kvantfüüsikast molekulaarbioloogiani, mille valguses need mehhanistlikud postulaadid enam koos ei püsi. Lõpptulemusena jääb materialistlikust katedraalist alles üksnes pentsik kummitus. Nostalgia," kirjutas Peeter raamatu kaanel.

Möödunud novembris kutsusin ma Peetri koos Hasso Krulliga stuudiosse, et arutada teist Sheldrake'i raamatut "Mineviku kohalolu"***, mis on Peetrit tema enda sõnul väga inspireerinud. Vestluse alguses pärisingi ma selle põhjuste kohta. "Sa küsisid, miks ta mind inspireeris," vastas Peeter (8. minut), "aga sellepärast, et need küsimused on mul olnud lapsepõlvest saadik üleval. Linnas ei olnud need lihtsalt nii aktuaalsed, kohe kui ma metsa kolisin – see Kütioru elamine oli mul ikka kohe päris keset metsa –, siis aktualiseerusid nad veel rohkem, veel täpsemini. Sheldrake aitas mul nendele probleemidele ja küsimustele leida veel täpsemaid küsimusi."

Saate pealkiri – olgu siinkohal märgitud, et tsibiputin tähendab võru keeles elementaarosakest**** – tuleb vestluse lõpuosast, kui jutt kandus materialismi piirdele (108. minut). "Minul tekib vaimu ja mateeria vastandamisega see probleem," selgitas Hasso, "et kui me liigume nende päris vaimsete asjade juurest natuke vähem vaimsete juurde ja sealt veel edasi vähem ja vähem vaimsete asjade juurde, siis me peaksime ju ühel hetkel jõudma päris puhta mateeriani välja. Aga seal toimub ikkagi igal pool mingi liikumine, tundub, et seal on juba ka mingi intelligentsus olemas. Selge see, et seal taga toimub ikka midagi veel ja veel – see on nagu mingi suur kosmiline tants. Kus tuleb siis see koht, kus vaimu enam ei ole, kus on see koht, kust me leiame ainult palja mateeria. Ma kahtlustan, et seda kohta ei tulegi."

Pärast seda tõdemust tõmbasimegi vestlusele õige pea joone alla.

Head õhtut!

H.

----------------------

* https://www.rahvaraamat.ee/p/dogmadeta-teadus/618635/en?isbn=9789949945795

** https://www.youtube.com/watch?v=N8WBeR7hu94&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=38

*** https://www.amazon.com/Presence-Past-Morphic-Resonance-Memory/dp/1594774617/ref=sr_1_1?keywords=Sheldrake+presence+of+the+past&qid=1580152749&sr=8-1

**** https://fiu-vro.wikipedia.org/wiki/Tsibiputin

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Platoni ja Aristotelese liidus leiame seega empiirilise analüüsi ja vaimse intuitsiooni vahel teatud elegantset tasakaalu ja pinget – see vahekord on kenasti tabatud Raffaeli renessansiaegses meistriteoses "Ateena kool".* Selle fresko keskel seisavad vana Platon ja noor Aristoteles, keda ümbritseb kreeka filosoofide ja teadlaste elav vestlusring. Platoni sõrm on tõstetud taeva poole, nähtamatu ja transtsendentse suunas, samal ajal kui Aristoteles juhib meie pilgud alla, nähtava ja immanentse poole."

See lõik Richard Tarnase raamatust "The Passion of the Western Mind"**, mida ma ei jõua ära kiita, andis lähtekoha ja raami kaht suurt kreeklast kõrvutavale keskustelule, kus mu stuudiokülalisteks olid Jaan Kivistik ja Janika Päll. Et Platonist on meil olnud juba kolm saadet (# 44 "Palavikus linn", #53 "Ihalev hingeosa, #63 "Pagendatud purgatoorium"), siis seekord oli rõhk pigem Aristotelesel. Eriti huvitas mind see, kuidas lääne mõtteloo pendel nende kahe pooluse vahel võnkuma on kippunud.

See teema tuli pikemalt jutuks esimese tunni viimastel minutitel. "Ma olen kuskil püüdnud selgitada," kõneleb Jaan (55. minut), "et põhjuseid, miks Aristoteles 13. sajandil populaarseks muutus, oli kaks. Esiteks on Aristoteles akadeemilise õpetamise vormi jaoks kergemini kohandatav. Teine on see, et 13. sajandil nõuavad linnakultuur, tehnoloogia ja tehnika empiirilisi teadmisi ning Aristoteles on igasuguse empiirilise uurimise alusena palju asjalikum kui Platon, kes räägib meile, et hinge uurimise käigus avanevad meile kõik igavikulised tõed ja et vaatlusandmetega tegelemine ei ole eriti tähtis. 16. ja 17. sajandi vaimuelu värskenemine toimub aga ju samuti empiirilise uurimise nälja loosungi all. Nii räägib Francis Bacon, et uurimistöö peab olema tulutoov ning igasugune viljatu skolastika tuleb jätta sinnapaika. Need on needsamad loosungid, mille all Aristoteles 13. sajandil sisse toodi. Nüüd kõlbavad samad lööksõnad selleks, et Aristoteles maha jätta ning võtta omaks galileilik ja descartes'lik püüdlus – sisuliselt platonlik püüdlus –, otsida mõistusega silmnähtava tagant mingisugust üldisemat skeemi. Toimub see, millest Janika just rääkis: haridus on muutunud nii tüütuks ja igavaks, et nüüd liigutakse täpselt vastupidises suunas. Läks vaja sedasama Platonit, kes 13. sajandil viljatuse tõttu kõrvale pandi, et nüüd jätta maha juba viljatu Aristoteles... Maailmapilt vahetati välja ja uus pilt aitas vanadest institutsioonidest jagu saada. Vabade kirjavahetajate tegevuse tulemusena tekkis nende kõrvale uus teadus, sealhulgas ka uus heliotsentriline astronoomia. Uus keemia tõrjus Boyle'i juhtimisel kõrvale arusaamise neljast algelemendist. Saja aastaga muutus päris palju."

Edasi läks veelgi huvitavamaks (59. minut): "Kuivõrd see on juba toimunud, siis me teame, et üht ja sama pilti on võimalik kasutada kord nii, kord naa – kord millegi edasi tõukamiseks, kord jälle selle sama tagasi tõmbamiseks –, siis pole võimatu, et meil on praegu käsil mingisugune uus aristotelliku pildi pealetung. See võtab vahel ekspertide vastase revolutsiooni kuju, aga on oma loomult palju laiaulatuslikum nähtus. Siia alla kuuluvad nii poliitilises mõttes konservatiivid kui ka keskkonnateadlikud kooliõpilased, kes võitlevad justnagu millegi vastupidise eest, kuid neid mõlemaid võib pidada teatud mõttes aristotellasteks, kes näevad tervikut ja kes ei taha ühemõõtmelisi teoreetilisi teadmisi."

Saate pealkiri on pärit vestluse kokkuvõtvast osast. "Kui ma peaksin sõnastama mingi vajaduse, mida Aristotelese ideed loomupäraselt rahuldavad," sõnas Jaan (103. minut), "siis on selleks minu arvates inimeste nälg terviku järele. Siin ei ole jutt üksnes maailma kui terviku süstematiseerimisest ja mõtestamisest, vaid ka üksikute konkreetsete nähtuste tervikuna käsitlemisest. Näiteks arstiteaduses suhtutakse praegu kriitiliselt muidu nii tõhusana näivasse tõenduspõhisesse meditsiini ja huvitutakse holistilistest terviseparandamise meetoditest. Teiseks näiteks on looduskaitse, ökoloogiline nägemine, mille taga on ju selgelt terviku säilitamise püüe. Siin ei seista mitte niivõrd üksikute liikide, vaid kogu loodusterviku eest. Mulle tundub, et naasev aristotellik maailmapilt on mingis mõttes kooskõlas uuskonservatiivsete poliitiliste suundumustega. See paistab olevat moes, aga kas see mood on tuhande- või kümneaastane, seda näitab aeg."

"Kui see mood aitab meil säilitada meie elukeskkonda, siis annaks Jumal, et see on tuhandeaastane," kostis selle peale Janika ja õige varsti oligi saade läbi.

Head kuulamist!

H.

---------------------

* https://en.wikipedia.org/wiki/The_School_of_Athens

** https://www.youtube.com/watch?v=PPLrTNLDPCw&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=3

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Möödunud aastal ilmus EBS-i sarjas Carl Gustav Jungi "Vastus Iiobile", mille esitlus* toimus Estonian Business Schooli aulas 30. mail. Nimetatud teosele oli pühendatud ka "Tähenduse teejuhtide" 51. vestlusring "Kust kuri tuleb?"**

30. augusti Sirbis kirjutas "Vastusele" arvustuse*** Tartu luuletaja Siim Lill. Oma artikli lõpus ütles Siim: "Neil, kellele numinoosne alus, too Rudolf Otto püha, ei ole oluline, on hilisest Jungi tekstist vähe võtta. Ka dogmaatikud ei saa hereetikutelt tuge, aga too tänapäevane "spiritual, but not religious", ekslev ja haavatud praegusaja inimene võib Jungilt leida nii mõndagi. Olgugi et too ületab akadeemia ja ratio piirid – need ongi ületamiseks."

Oktoobri lõpus Tartus Siimu ja Mihkel Kunnusega salvestatud vestlusringis puudutasimegi kõigepealt akadeemia ja ratio piire. Ma viskasin esmalt üles küsimuse psühholoogia loomusest (8. minut), millele andis hea napi vastuse Mihkel: "Psühholoogia on igavesti luhtuv katse inimese sisemaailma teaduslikult kaardistada." Luhtumise põhjust selgitas Mihkel võrdlemisi veenvalt (10. minut): "Pole vist väga suur liialdus öelda, et loodusteaduse meetodiks on psüühika ja subjektiivsuse metoodiline kõrvalejätmine. Siin leiame end münchhausenliku paradoksi eest: kuidas jõuda psüühikani, kui meetodi sisuks on psüühika kõrvalejätmine?" Järgnevalt üritasime määratleda veel selliseid mõisteid nagu esoteerika, spirituaalsus, ratsionaalsus, arhetüübid jne.

Saate pealkiri tuleb vestluse sellest osast, kus me jõudsime Hans Thomas Hakli raamatuni "Eranos: 20. sajandi alternatiivne intellektuaalne ajalugu"****. Raamatut lugenud Siim võttis 71. minutil jutuks Jungi valikud: "Jung ütleb ise, et tal on kolm teed. Üks on hakata kirjanikuks, see on siis kunsti tee. Siin oleks eeskujuks võib-olla William Butler Yeats, kes lõi oma esoteerilise praktika pinnal luulet. Teiseks tundis ta kutset hakata prohvetiks, nagu [Rudolf] Steiner, kes võttiski endale prohveti rolli. "Punase raamatu" avab Jung näiteks Jesaja raamatu sõnadega, kus on kristlikus traditsioonis juttu messia tulekust. Jung valib aga teaduse tee. Mingis mõttes läheb ta vaenlase tagalasse. Siin on küsimus põhimõtteliselt keele valikus. Ta peas on endiselt prohvetlik visioon, mida ta üritab esitada teaduse keeles. Ta räägib uuest epohhist, sõja, maagia ja religiooni ajastutest. Mõnes mõttes ei ole ta aus. Ta ütleb, et arstina saab ta rääkida ainult nii, aga eks ta saab aru, et kui ta oleks valinud selle teise tee, siis ei oleks ta esiteks suutnud ennast nii hästi sõnastada ja teiseks poleks kõik need ideed, mis on praegu tema kaudu meie kultuuri imbunud, saavutanud kaugeltki seda kõlapinda, mis neil praegu on."

Kokkuvõttes oli taas tegemist huvitava ja silmaringi avardava vestlusega. Jungi juurde pöördume aga oma sarjas veel kindlasti tagasi, sest tegemist on kahtlemata ühe psühholoogia alustalaga, kelle käsitus psüühikast on tunduvalt terviklikum kui tavalistel akadeemilistel psühholoogidel.*****

Head õhtut!

H.

--------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=-Ng4vD2yVFg&list=PLhpEK-_b7mfF6-mzGuUZusQdG2ZHk59_0&index=4

** https://www.youtube.com/watch?v=OdhLT_Jpae0&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=34

*** https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/oos-on-asju/

**** https://www.amazon.com/Eranos-Alternative-Intellectual-History-Twentieth/dp/0773540881/ref=sr_1_fkmr0_1?keywords=Hans+Thomas+Hackel+Eranos&qid=1579371662&sr=8-1-fkmr0

***** https://www.youtube.com/watch?v=GK-u_Y-ygAQ&list=PLhpEK-_b7mfGsQNoc9wM4EEZJyxb8U7cd&index=7

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Oktoobri keskel salvestatud vestlusringi lähtepunktiks oli Eri müüt. See saade tõmbas ühtlasi joone alla kolmeosalisele tsüklile "Politeiast". Toomas Lott oli saates samuti kolmandat korda, 44. jutuajamises "Palavikus linn"* oli Tooma vestluspartneriks Mats Volberg, 53. keskustelus "Ihalev hingeosa"** Laura Viidebaum ja nüüd siis Roomet Jakapi.

Eri müüdi leiame "Politeia" päris viimastelt lehekülgedelt. See räägib loo lahingus langenud Erist, kes ärkab enne tuleriita ellu ja räägib rabava loo oma rännakust teispoolsusesse. Kõigepealt arutasimegi selle üle, miks Platon sellise finaali üldse valis. See on üllatav õige mitmes mõttes.

""Politeia" tegeleb laias laastus probleemiga, miks olla õiglane," kõneleb Toomas (4. minut). "Platon annab sellele küsimusele metafüüsikast, epistemoloogiast ja psühholoogiast pungil vastuse. Eelneva raamatu vältel on Platon argumenteerinud, et õiglus on väärt iseenese pärast, sest see kujutab endast sisemist psühholoogilist harmooniat. Nii võiks see asi justkui jäädagi, aga siis ütleb Platon Sokratese suu läbi üllatunud Glauconile, et hing on surematu... Selleks räägib ta Glauconile eshatoloogilise müüdi. Ta lugu on laias laastus selline, et hinged lähevad kohtumõistjate ette, kes saadavad inimese sõltuvalt sellest, kuidas ta on elanud, kas maa alla, kus on kannatused, või siis sinna ülesse, kus on toredad asjad." Nii apelleerib Platon selles müüdis erinevalt eelnenust juba tasu ja karistuse printsiibile.

"Kristlus on platonism "rahvale"," kuulutas Friedrich Nietzsche oma raamatu "Sealpool head ja kurja" eessõnas. Järgnevale vestlusele vaatasingi ma suuresti läbi Nietzsche seatud sihiku. Suurem osa jutuajamisest keerles hinge mõiste evolutsiooni ümber, kus peamisteks peatusteks teel uusaega olid Aristoteles, Plotinos, Augustinus ja Aquino Thomas. 104. minutil jõudsime välja reformatsioonini, siit on pärit minu jaoks ka selle juturingi kõige meeldejäävam osa: "Üks aspekt, millele tasub kindlasti osutada, mis seostub uusaegse vastuseisuga aristotelliku filosoofia kristlikule tõlgendusele, on reformatsioon," räägib Roomet. "Suur osa inimestest, kellest saavad uusaegse teaduse aluspanijad, on protestandid. Vastuhakk Aristotelesele on mõnes mõttes ka ideoloogiline. Reformatsioon lõhub keskaegse peenhäälestatud maailmapildi. See puudutab ka arusaama hingest, kuivõrd üks katoliiklik doktriin, mille reformaatorid 16. sajandil üksmeelselt hülgavad, on purgatoorium – koht või seisund, kuhu lähevad pärast surma nende inimeste hinged, kes on sooritanud andestatavaid patte, millest nad siis seal puhtaks põlevad ja seejärel rõõmsalt taeva lähevad. Kui nüüd sellest surmajärgset elu kirjeldavast õpetusest lahti öelda, siis tekib kõigi protestantide jaoks loomulik küsimus: kui purgatooriumi ei ole, siis kuhu hinged lähevad? See avab Pandora laeka, kust hakkab välja voolama hulgaliselt käsitusi sellest, mis saab hingest pärast surma. Enamusel varauusaegsetest filosoofidest oli selle kohta oma arvamus."

Tänaseks oleme varauusajast reipalt edasi liikunud ja materialistliku teaduse võidukäik on nii hinge kui purgatooriumi puudutavad küsimused piinlikkustundega vaiba alla pühkinud. Iga üksiku inimese jaoks on need teemad aga vaevalt midagi oma aktuaalsusest kaotanud, mistõttu meie ülesanne on ajale jalgu jäänud mõistestik tänapäeva keele ja meelega üle käia.

Ühe ilusa katse sellest võite leida näiteks meie kanalil leiduvast lühiklipist "Tegelik tervenemine algab purgatooriumis."***

Nii et edasi purgatooriumisse!

Hardo

---------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=Iw-EjfwCKKo&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=27

** https://www.youtube.com/watch?v=UPUDar13gzw&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=36

*** https://www.youtube.com/watch?v=us8OZ9Knw5c&list=PLhpEK-_b7mfEM3LsE740RRFKJuOC9WGog&index=12

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Oktoobri alul kutsusin ma EBS-i stuudiosse kaks orientalisti – Peeter Espaki ja Andreas Johandi –, et rääkida ühest maailma vanimast tsivilisatsioonikoldest: nimelt Sumerist.

Saate esimeses osas üritasin saada sotti sumerite poliitilisest ajaloost, mis hõlmas külaliste sõnul ajavahemiku 3500–1800 eKr. Teises osas püüdsin lasta Peetril ja Andreasel end harida sumerite mütoloogias ja religioonis.

Saate kokkuvõttev osa algab jutuajamise 92. minutil, kui me püüdsime sumerite 17 sajandit väldanud religioossest arenguteest mingit essentsi välja pigistada. Siit pärinevad minu jaoks ka vestluse kõige meeldejäävamad mõtted. "Sumeri mütoloogia sarnaneb oma olemuselt tänapäeva teoreetilise füüsikaga," sõnas Peeter (97. minut), "müüdiloojad üritasid kirjeldada universumit. 5000 aastat hiljem on meil paremad aparaadid, aga füüsikud teevad täpselt seda sama. Nüüd räägitakse Suurest Paugust, aga mingit suurt pauku ju ei olnud – see on lihtsalt üks mütoloogiline kujund. Füüsikul võib endal olla peas mingi teistsugune ettekujutus, mis rajaneb matemaatilistel arvutustel ja mõõteandmetel, aga kui ta seda rahvale seletama läheb, peab ta ikkagi toetuma mütoloogilistele kujunditele. Tänapäeva teoreetiline füüsik ei saa läbi ilma sumerite mütoloogiata. See elukutse on samamoodi edasi arenenud. Kunagi täitis seda rolli preester või kirikuõpetaja, nüüd ei tegele usutegelased enam teoreetilise maailmaseletamisega, vaid pigem seletamise seletamisega. Sumerite müüdikirjutajate ja preestrite järeltulijateks on füüsikud, kes uurivad algosakesi ja universumi teket. Kõrgtasemel teevad seda ka teoloogid ja filosoofid, kes mõtlevad teise nurga alt."

Vestluse pealkiri tuleb 70. minutist. "Enki reis Nippurisse" on üks arvukatest sumeri müütidest, kus tarkuse, viljakuse ja käsitöö jumal Enki läheb Nippurisse, mis Andrease sõnul oli omalaadne Sumeri Vatikan. Kellel Enki vägevuse osas peaks mingeid kahtlusi olema, sel soovitan kuulata 89. minutit, kus antakse muljet avaldav ülevaade tema osast Tigrise ja Eufrati tekkes.

Head kuulamist!

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Ööl vastu 10. novembrit 1619 nägi René Descartes kolme unenägu, mis andsid pikemas perspektiivis uue suuna nii tema elule kui ka lääne tsivilisatsioonile ja seeläbi ka kogu moodsale maailmale tervikuna.

4. novembril 2019 kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse Descartes'i unenägusid seletama Roomet Jakapi ja Piret Kuuse. Saate 45-minutiline lühendatud versioon oli Kuku eetris täpselt 400 aastat pärast eelnimetatud kaugeleulatuvate tagajärgedega ööd.

Valisin vestluse lähtekohaks tsitaadi Richard Tarnase* vägevast raamatust "The Passion of the Western Mind"**: "Kartesiaanliku revolutsiooni filosoofias tõi endaga kaasa skeptitsismi ja matemaatika koosmõju. Kõnealuse revolutsiooni kolmandast elemendist, mis tõukas tagant nii tema süstemaatilist kahtlemist kui ka ranget loogikat ja oli ühtlasi ka nende tulemuseks, sai kogu inimteadmise alusmüür: tõsikindlus "mina" teadvuses." See tekstijupp andis meile ühiseks sikutamiseks kolm niidiotsa: skeptitsism, matemaatika ja indiviidi eneseteadvus – ja seda me siis saates ka tegime.

Minu arvates on tegemist tõesti väga huvitava vestlusega, mille pealkirja andsid Roometi sõnad (77. minut): "[Descartes'i, H.P.] "Meditatsioonide" puhul tasub mainida ka seda, et see on niisugune žanr, mis pigem kuulub vagaduskirjanduse valda – täna on juba korduvalt olnud juttu sellest, et Descartes õppis jesuiitide koolis –, see on selline žanr, kus religioosne mõtleja arutleb ja üritab mõtluse abil oma kahtlusi ületada. See on sisuliselt esimese isiku perspektiivist kirjutatud mõtlus... On isegi väidetud seda, et Descartes'i arutluskäik tema esimeses meditatsioonis järgib üllatavalt täpselt ühe Hispaania nunna – Avila Teresa – mõttekulgu. See on võib-olla vaieldav, aga igal juhul ei ole see viis, kuidas Descartes oma meditatsioonid üles ehitab, filosoofiaõpikule tüüpiline. Seda eriti siis, kui ta tahab jõuda metafüüsiliste aksioomideni, millele oma filosoofia üles ehitada. Olles selle globaalse kahtluse välja joonistanud, jõuab ta teises meditatsioonis tõdemuseni, et niivõrd, kui ta paneb tähele end mõtlevat, niivõrd, kui ta mõtleb ja on sellest teadlik, on siin tegemist millegi sellisega, milles kahelda ei saa. Kui ka kõik ümbritsev on olematu või me ei saa kindlad olla, kas see on olemas ja kui ta isegi täpselt ei tea, mis asi ta ise on – see mõtlev subjekt –, siis see, et ta on mõtlev subjekt, on talle ilmne. Ja kui see on ilmne, siis nähtavasti ta peab ka eksisteerima säärase mõtleva asjana, millenagi, mis mõtleb. Edasine arutelu püüab täpsustada seda, mis see mõtlev asi on. Lõpuks jõuab ta välja sinna, mida oligi tarvis tõestada: see mõtlev asi ei ole midagi muud kui mittemateriaalne substants ehk siis hing või vaim. On oluline, et selles kontekstis käsitleb Descartes hinge (anima) ja vaimu (mens) sünonüümidena."

Head kuulamist!

Hardo

-----------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=2qPInQWwGyY&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG

** https://www.amazon.com/Passion-Western-Mind-Understanding-Shaped/dp/0345368096/ref=sr_1_1?crid=35KHOZ1WX219X&keywords=tarnas+passion+of+the+western+mind&qid=1578740248&sprefix=Tarnas+P%2Caps%2C258&sr=8-1

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle saate idee andis mulle Toomas Siitani 2018. aasta sügisel peetud avalik loeng "Mida ütleb Bach meile täna?", mille 58. minutil tuleb jutuks Jeesuse ristisurm "Johannese passioonis". See, mis järgneb nimetatud heliteoses sõnadele "ja ta langetas pea ja heitis hinge", on Tooma sõnul ootamatu ja paradoksaalne: "Bassi aaria koos koraaliga on täiesti uskumatus helistikus, Re-mažooris, D-tuuris, mis väljendab barokkmuusikas alati suurimat rõõmu – ja see ei tohiks siia sobida."

Aasta hiljem kutsusin ma Tooma koos teoloog Tauri Tölptiga selle paradoksi üle arutama. Tulemuseks oli ligi kahetunnine vestlus elust, surmast, kannatustest ning selle kõige muutuvast ja muutumatust tähendusest. Saatele pealkirja andnud kõnekatkend pärineb vestluse 101. minutist: "Muusika on seda jäävat alati otsinud. Ma arvan, et seda ei ole vaja sõnastada, see on see, mis vibratsioonide maailmas teatud määral materialiseerub. Teatud määral seetõttu, et muusika on ju mingis mõttes kõige immateriaalsem kunst, aga teisalt materialiseerub muusikas justkui materiaalse olemise kõige sügavam alus, algne vibratsioon, mis on heli. Kui me mõtleme vanade kreeklaste muusikast arusaamise peale, siis nad sidusid ühe heli, ühe muusikalise kooskõla kokku tõelise universaalse liikumisega, terve universumi ja planeetide liikumisega. Muusika on otsekui materiaalse maailma algollus ja teistpidi ka inimese algolemus. Kui Boethius esimese aastatuhande keskel kreeka õpetlaste arusaama muusikast kokku võttis, siis eristas ta kolme muusikat. Üks oli universaalne, see mis kõlab kõiksuses, mille järgi on ehitatud terve ilmaruum koos kõigi oma planeetidega. Inimene on ehitatud keskmise muusika järgi. See, mis tegelikult kõlab – see, mida me tegelikult kuulda võime, on kõige vähemtähtsam alammuusika. Kõnealune käsitus rajaneb tõepoolest imelisel harmooniatajul, mis püüab mikro- ja makrotasandi hästi suures plaanis kokku mõelda."

Head õhtut!

H.

-----------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=-LPGtXeHrQc&list=PLhpEK-_b7mfHUR_R_ZvBsBJVuXey0XixO&index=6

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.