Tähenduse teejuhid

Riho ja Hardiga rääksime septembri viimasel päeval filmitegemisest enne ja nüüd. Mind huvitas eelkõige tsensuuri teema, aga selle kõrvale vestlesime ka kõigest muust. Meie jutuajamisest kujuneski väike ajarännak 1970-ndate aastate Pikrist läbi Brežnevi valitsusaja lõpu, perestroika, iseseisvumise ning sellele järgnenud näguripäevadele tänasesse päeva, kus ärrituvusindeks – see kontsept tuleb sisse vestluse 86. minutil – on pärast mõningaid igavusaastaid* taaskord jõudsalt tõusma hakanud.

Vestluse viimase paarikümne minuti vältel rääkisimegi selle hüpoteetilise näidiku kasvu põhjustest ja võimalikest vastuabinõudest. Saatele pealkirja andnud kõnekatkend tuleb Hardilt päris keskustelu lõpus (107. minut): "Mis on ravim kõige selle vastu? Jätkuvalt raiun nagu rauda, et teatud piirini –paraku küll mitte väga universaalne ravim – on huumorimeel." Sellega võttis Hardi sõnad suult nii Rihol kui ka minul ja saade saigi läbi.

Head kuulamist!

Hardo

------------------------

* http://www.burke.ee/2017/02/11/tonu-onnepalu-igavuse-ja-valu-vahel/

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tähenduse teejuhid" alustas sel sügisel oma kolmandat hooaega. Praeguseks on Kuku Raadios kõlanud pühapäeviti juba 69 saate lühendatud variandid. Nagu sarja sõbrad on ehk juba märganud, olen ma vestluste pikemate variantide ülesriputamisega graafikust kõvasti maha jäänud.

Alguses oli mul uljas plaan kõik vestlused hoolikalt uuesti läbi kuulata ja igaühele ka pisut pikem saatesõna kirjutada. Ma pean paraku sellest kavatsusest muude kohustuste paljususe tõttu siiski loobuma ja kuivõrd nende salvestuste otsas pole mõtet niisama ka istuda, siis panen praegu puuduolevad kümmekond saadet lähipäevadel koos paarilauseliste saatetekstidega seltsi kanalile lõpuks välja. Vabandan nii pika viivituse pärast.

Septembri lõpus salvestasin ma Tartus saate Märt Läänemetsa ja Teet Toomega. Saate esimeses pooltunnis põhjendasin ma oma huvi vestlusele pealkirja andnud Višnu unenäo vastu, paraku läks tehniliste viperuste tõttu just see lõik saatest kaduma. Alternatiivseks pealkirjaks sobiks vahest ka "Viimase instantsi ise", sest nagu Märt (8. minut) ilusti ütles: "Jumala otsingud ja enda otsingud saidki kokku ja hindu mõtlejad leidsid, et jumal ongi see viimase instantsi ise."

Teet juhtis tähelepanu hinduistliku filosoofia veel ühele väga olulisele momendile (12. minut): "Suur osa nende filosoofiast, isegi kui see on tähte näriv ja mõnes mõttes võib-olla absurdsuseni detailne, põhineb mingil määral sügaval keskendumis- või joogakogemusel. See eristab teda eriti uusaegse Euroopa filosoofiast ja teeb temast arusaamise keeruliseks, sest kui sellel teemal arutleda ainult sõnalisel või loogilisel tasandil, siis ei pruugi asjale võib-olla pihta saada."

Sellega praegu siis aja kokkuhoiu mõttes piirdukski.

Head õhtut!

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ma mäletan oma põnnipõlvest sügavat vastuolu kahe seisundi vahel. Üks neist on see, kus kõik on elus ja kõik on koos, ja teine on see, kus sa oled kõledas maailmaruumis üksi ja see maailm, kuhu sa sattunud oled, on väga võõras ja väga kummaline. Need mõlemad hoiakud on rööbiti siiamaani minus olemas," ütles Jaak Johanson oma avasõnas (15. minut).

Septembri lõpus Tartus salvestatud keskustelu teemaks oli animism ja selle tagasitulek panpsühhistlikus kuues. "Panpsühhism ei ole uus filosoofia," selgitab Inglise bioloog ja moodsa teaduse kriitik Rupert Sheldrake*, "see on loodusfilosoofia, mida enamasti nimetatakse animismiks, see on idee looduses olevast teadvusest või vaimust või hingest. Seda kohtab kõikides pärimuskultuurides, kõikides šamanistlikes kultuurides, seda oli keskaja Euroopas kristliku animismina, mis põhines Aquino Thomase tõlgendusel Aristotelesest. See on see, mille teadusrevolutsiooni hülgas. Aga see on tagasi tulemas ning on seejuures võtnud väga huvitava ja rafineeritud vormi."

Esimese tunni lõpus viisingi ma jutu animismilt panpsühhismile. "Sheldrake on väga sümpaatne," kostis selle peale teine stuudiokülaline Hasso Krull, "ma arvan, et tema mõtlemine on osa sellisest suuremast voolust, mis kannab meid potentsiaalse metamorfoosi poole."

Ülejäänud saates kõnelesimegi peaasjalikult sellest, mida kõnealune metamorfoos endast kujutada võiks. Siin jäid mulle meelde Hasso sõnad (62. minut): "Väga palju 20. sajandi modernistlikust mõtlemisest oli üles ehitatud sellele, et kuivõrd need inimesed [proletariaat, H.] on nüüd niivõrd lagedad, et neil pole midagi, siis muutuvad nad järjest ratsionaalsemateks olenditeks ja hakkavad käituma järjest arukamalt. Neil ei ole mingit teispoolsust, mingit jumalat, mingeid segavaid hallutsinatsioone, ettekujutusi või müüte. Nad marsivad edasi ja ehitavad lõpuks lihtsalt uue maailma – aga nii lihtsalt see asi ei käi... Ühesõnaga, on tõesti nii, et mingisugune kogemus on kaotsi läinud ja uus inimkond, kes võiks pärast seda metamorfoosi olemas olla, peab ilmselt kuidagi deproletariseeruma, senine proletaarne lagedus jääb ilmselt selja taha ja unustatakse ära, sest et sellest ei tule midagi head, inimene muutub paratamatult jälle mitmekihilisemaks."

Head metamorfoosi!

H.

P.S. Lisan siia ka lingi** meie vestlusringi alguses jutuks tulnud Hasso "Plekktrummi" saatele.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tähenduse teejuhtide" kolmanda hooaja avasaates olid stuudios Ivan Makarov ja Jelena Skulskaja. Esimest korda külas olnud Ivani soovil valisime jutuajamise teemaks Nikolai Gogoli "Surnud hinged". Seal hargnes jutt õige pea mitmes erinevas suunas, üheks nendeks oli mõnevõrra ootuspäraselt vene hingelaad ja mentaliteet ning selle kajastamine kunstis ja kirjanduses. Selles kontekstis jäi mulle kõrva 42. minutil esimest korda Jelena suust kõlanud Dostojevskile omistatav mõte: "Kõik me tulime välja Gogoli "Sinelist"".

Vestluse lõpus jõudsime "Sinelini" jälle tagasi. "Me kõik tulime välja "Sinelist"", ütleb Jelena (98. minut), "see on väga oluline lause... Gogol on kirjutanud inimesest väga täpselt ja peenelt, eelkõige just tema hirmudest. Iga intelligentne inimene mõtleb terve elu, mida ma kardan ja kuidas oma hirmudest jagu saan. Kui inimene kogu aeg kardab, siis ei saa ta olla inimene, ei saa olla kirjanik, luuletaja ega tööline... Hirm ei lase meil olla sellised, nagu me päriselt oleme. Me saa olla päris inimesed ainult oma köögis, me peame seda olema ka tänavatel ja töö juures. Minu elutee oli selline, et ma tahtsin olla vaba, ja minu jaoks tähendas vabadus seda, et ma ei karda. Ma ei tea, kui palju see mul õnnestus, aga Gogol aitas mind selles igal juhul."

"Ekstra eestlastele ütleksin nii," võttis siin Jelenalt sõnajärje üle Ivan, "et kõik need head inimesed, kes ei ole hiljuti käinud presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, võiksid lugeda Nikolai Gogoli "Surnud hingi" ja pöörata erilist tähelepanu ballile ja vastuvõtule, mis toimus kuberneri juures. Te näete seal peaaegu kõiki neid tegelaskujusid, mis on meie jaoks tänagi aktuaalsed."

Mida me veel kirjandusklassikast tahta võiksime?

Head kuulamist!

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

1982. aastal avaldas Inglise bioloog Rupert Sheldrake raamatu "Uus eluteadus"*. "Selleks ajaks olin ma Cambridge'i Ülikooli õppejõu ja Kuningliku Seltsi teadusliku kaastöötajana uurinud aastaid taimede arengut... Ma tulin selle ideega lagedale pärast mitut aastat järelemõtlemist, sest ma nägin ette, et see võib põhjustada tuliseid vaidlusi."**

Esialgne vastuvõtt oli siiski üllatavalt rahulik. Teadusmaailmas ja Briti meedias algas tõsine arutelu. Kolm kuud pärast raamatu ilmumist avaldas aga ajakirja "Nature" toimetaja John Maddox – kes oli Sheldrake'i sõnul "sõjakas ateist ja dogmaatiline materialist" – nimetatud žurnaali esilehel artikli "Põletamist vääriv raamat".*** "See oli uskumatult emotsionaalne rünnak mu raamatu vastu. Ta pidas seda hullemaks teoseks kui Hitleri "Mein Kampf"! Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kui ma seda lugesin – see oli nii kohutavalt vaenulik," räägib Sheldrake ligi 40 aastat hiljem**. Pärast Maddoxi rünnakut algas Sheldrake'i elu diskrediteeritud teadlase ja menuka autorina.

Ta ei öelnud oma ideedest lahti, vaid on sealt alates pühendanud oma karjääri nende nähtuste uurimisele, mida kaasaja teaduse järgi üleüldse ei eksisteerigi. Nii juhtis ta aastatel 2005–2010 Cambridge'i Ülikooli Trinity College'i rahastatud Perrot-Warricki projekti, mis uuris inimeste ja loomade selgitamatuid võimeid. Suuresti tänu sellele jooksevad talle pühendatud Wikipedia artikli avalõigust kohe läbi sõnad "parapsühholoogia" ja "pseudoteadus".

Pärast "Uut eluteadust" on tema sulest ilmunud kaheksa raamatut ning ta olnud kaasautoriks veel kuue juures. 2012. aastal nägi trükivalgust "The Science Delusion", mis ilmus eesti keeles Andres Tamme tõlkes kaks aastat hiljem pealkirja all "Dogmadeta teadus"****. Autori sõnul seab ta selles raamatus küsimuse alla teaduse kümme dogmat või eeldust ja uurib, kuidas nad teadusliku uurimise all vastu peavad. "Mitte ükski neist ei pea eriti hästi," ütleb ta oma TED konverentsil peetud põlu alla pandud kõnes*****.

Suve alul kutsusin ma "Tähenduse teejuhtide" 2. hooaja viimasesse vestlusringi Sheldrake'i eelnimetatud raamatust rääkima teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere ja teoloog Toomas Pauli. Jutuajamise alguses rääkisime dogmadest, ühelt poolt nende möödapääsmatusest, aga teiselt poolt ka nende ümbervaatamise vajadusest. "Kreeka keelest tuleb ta sõnast "dokeo" – dogma, see on arvamus," selgitas Toomas Paul meile termini päritolu (8. minut), "seda kasutatakse niisuguste arvamuste kohta, mille suhtes ollakse üksmeelel."

Järgnevalt võtsime ette Sheldrake'i esimeses peatükis "Kas loodus on mehaaniline?" käsitletud arvamuse. Siin läks jutt õige pea paratamatult René Descartes'ini. "Mehaaniliseks läheb asi alates 17. sajandist, kui inimene võrdsustatakse masinaga," rääkis Toomas (20. minut), "praegu on kasutusel pigem arvutimetafoor, kus võrdluspunkt on ka mehaaniline, aga mitte päris aurumasin."

Sellest saateosast jäi vast kõige enam meelde Tooma arutlus kristluse rollist kartesiaanliku maailmapildi tekkes (36. minut): "Maailm ei alga Descartes'ist. Ma läheksin ajas paar tuhat aastat tagasi. Tollal oli peamiseks usundiks animism... oli enesest mõistetav, et tähed on elus ja kogu loodus on hingestatud." Tooma sõnul pagendas kristlus mitmete sajandite jooksul kogu selle haldajate väe ja lõi seega eelduse Descartes'i mehhanitsistlikuks pöördeks. Ent maailmas käib kõik ringi ning James Lovelocki Gaia hüpotees on planeedile jälle elu sisse puhumas.

Umbes poole vestluse peal (44. minut) jõudsime ettearvatult Thomas Kuhnini****** ja sealt omakorda Kurt Gödelini. "Teadus areneb ju ka rütmiliselt ja tsükliliselt," kõneles Tarmo, "Thomas Kuhni järgi on olemas mingid alused, mida arvatakse olema õiged, nimetatagu neid siis dogmadeks, kokkulepeteks või arusaamadeks." Teadlaste uudishimu on aga lõpmatu ja pidevalt tegelikkust torkides jõuavad nad varem või hiljem tulemusteni, mis ei ole kehtiva arusaamaga kooskõlas. Gödel ütleb seda, et ükskõik kui hästi me maailma mõistame, saame paraku alati esitada sisuka väite, mida me ei saa olemasoleva süsteemi raames tõeks pidada, ega valeks tunnistada. Nende samade sisukate, ent mittetõestatavate väidete olemasolu loob Tarmo sõnul pinna kiuslikeks küsimusteks, mille liigselt jäärapäise esitamise eest on nii mõnedki lõpetanud tuleriidal.

Head kuulamist!

Hardo

------------

* https://www.amazon.com/New-Science-Li...

** https://www.youtube.com/watch?v=xiIYI...

*** https://www.theguardian.com/science/2...

**** https://www.apollo.ee/catalogsearch/r...

***** https://www.youtube.com/watch?v=yLONZ...

****** https://www.apollo.ee/teadusrevolutsi...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Selle vestluse lükkas käima tsitaat Roger Scrutoni raamatust "Tolad, petised ja tülinorijad"*: "Ma pean Foucault'd uusvasakpoolsete juhtivaks mõtlejaks, aga siinkohal tuleb rõhutada, et tema poliitiline positsioon aastatega muutus ja ta lükkas igasuguse mugava sildi alati rõõmuga tagasi. Erinevalt Sartre'ist oli ta kommunismi kriitik (olgugi et kuni oma viimase eluaastateni võrdlemisi summutatud kriitik). Sellest hoolimata oli ta Sartre'i ürituse jätkajate hulgas kõige mõjuvõimsam ja ambitsioonikam. Ta pühendas oma töö kodanluse paljastamisele ja tahtis näidata, et kõik tsiviilühiskonda vormivad loomulikuks peetud jõud on lõppude lõpuks taandatavad domineerimise viisideks."

Saate alguses uurisingi ma oma jutukaaslastelt – kelleks seekord olid Peeter Espak ja Mihkel Kunnus –, mis mõtted neil kõigepealt Foucault' nimega seonduvad. Mihkli vastusest (10. minut) koorus välja vestlusringi pealkiri: "Foucault oli ülim loomulikkuse lammutaja. Ta rakendas kogu oma geniaalsuse ja kire selleks, et näidata: kõik see, mida me oleme kultuuris pidanud loomulikuks, on tegelikult juhuslik, sattumuslik, konstrueeritud. Tema põhipaatos on see, et miski ei ole ideoloogia-, võimu- ja kultuuriülene."

Järgmises plokis (alates 17. minutist) üritasin meie vasakpoolsete kriitikute mõjul kõrvutada marksismi ja postmodernismi, mille ühte patta panemist on meile sellest leerist sageli – ja mitte alati täiesti põhjusetult – ette heidetud. Põgusalt tuli jutuks ka Frankfurdi koolkond.

Marksismist on minu saatekülaliste sõnul pärit Foucault' võitlev hoiak – filosoofia ei pea mitte maailma üle meelisklema, vaid seda muutma – ja eliidivastasus. Mulle meeldis siin eriti Mihkli sõnastatud mõte (23. minut), et Marx nihutab pärispatu inimesest institutsioonidesse. Teise ismiga läks vaevalisemalt, mis pole ka ime, sest laialivalguvamat mõistet kui postmodernism annab otsida. Nii on seda peetud (33. minut) järelmodernismiks, vastumodernismiks, hiliskapitalismiks, postindustriaalseks tarbimisühiskonnaks, transnatsionaalseks kapitalismiks ja – üllatus, üllatus – modernismile järgnevaks ajalooliseks perioodiks. Üldiselt on postmodernismi üheks defineerivaks tunnuseks peetud vastumeelsust "suurte lugude" vastu. Seetõttu on huvitav, et Peeter nimetas (38. minut) postmodernismi ennast uueks suureks narratiiviks, "peaaegu sama kõikehõlmavaks nagu islam". Sellega võib nõustuda või mitte, aga postmodernismi arvukate harude ühisest spirituaalsest allhoovusest on tõepoolest raske mööda vaadata. See käib eriti meie saate kangelase kohta, kelles mina hakkasin selle vestluse käigus üha enam nägema iseäralikku sekulaarset müstikut (54. minut). Sellest saateosast jäi mulle kõrva ka Mihkli tsiteeritud Fanny de Sivers, kes on võtnud kenasti kokku postmodernistlikku iroonilise muige vennaskonda defineeriva hoiaku: "see on ohjeldamatu lugupidamine enda üleoleku ja tubliduse vastu" (42. minut).

Frankfurdi koolkonna käsitlemiseks meil eriti aega ei jäänud, edasist tähelepanu vääriva märksõnana jäi meelde "kriitiline teooria". Kirja sai ka Mihkli mõte (57. minut), et Frankfurdi koolkond on sama suundumuse, mida Prantsusmaal esindasid Foucault, Derrida, Lacan jne, peegeldus saksakeelses kultuuriruumis.

Saate teises osas (nii alates 64. minutist) keskendusime teemale "Kogu maa seksualiseerimine", milles Foucault'l on minu arvates olnud keskne roll. Ma kasutasin kord ühe oma loo** tunnuspildina fotot, kus üksteise kõrval lehvisid rõõmsalt meile hästi tuntud sirbi ja vasaraga punane plagu ning viimasel ajal siinmailgi järjest enam tuntust kogunud vikerkaarelipp. Mind huvitaski selles plokis eelkõige küsimus nende kahe sümboli sugulusest.

"Ilma temata sellist asja nagu praegu on, kohe kindlasti ei oleks," haakus selle teemaga Peeter (81. minut). Peetri sõnul lõi just Foucault teoreetilise mudeli, mis võimaldab käsitleda inimese sugu või seksuaalsust kapitalistliku ühiskonna rõhumisinstrumendina. See arutlus päädis peagi (89. minut) sõnaühendiga "üldine diskursiivne erutus", mis sobib minu arvates võrdlemisi hästi Foucault' ja teiste prantsuse pahempoolsete lobamokkade esindatud vaimusuuna lipukirjaks. Manasõnad ja loitsud – kõik need "diskursused", "totaliseeritud totalisatsioonid" ja "detotaliseeritud totaalsused" – peavad meid lõpuks liigendatud reaalsest maailmast välja juhatama süütusse ürgühtsusesse, mida on lääne traditsioonis ihalenud kõik müstikud juba alates Parmenidesest.

Selle järelduse juures annan ma saatesõna lõpuks sõnajärje üle jälle Roger Scrutonile: "ja kui ma lugesin tema viimaseid töid, tikkus mulle aina pähe mõte, et Foucault' sõjakas vasakpoolsus ei olnud mitte reaalsuse kriitika, vaid tema kaitse selle vastu, soovimatus tunnistada, et vaatamata kõikidele oma puudustele on loomulikkus kõik, mis meil on."

Head kuulamist!

Hardo

------------

* https://www.apollo.ee/tolad-petised-j...

** http://www.burke.ee/2017/09/19/hardo-...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Lugege "Politeiat"!... Mittelugemine ei ole vabandatav. Lugege "Politeiat"! See on klassika. Kõige mõjuvõimsam raamat Lääne tsivilisatsioonis on Piibel, aga tema kannul ongi ilmselt kohe "Politeia". Lugege "Politeiat"! Jõudis see teile kohale? Lugege "Politeiat"!" manitseb meid kõiki ületamatu A. F. Holmes*.

Nii tulime meiegi vähem kui kahe kuu pärast "Politeia" juurde tagasi. Kui 25. märtsil oli mul Kuku Tartu stuudios Toomas Loti kõrval külas Mats Volberg**, siis 6. mail osales Matsi asemel vestlusringis Laura Viidebaum. Videos oleme siiski Toomaga kahekesi, sest New Yorgis elav Laura võttis kõnelusest osa Skype'i vahendusel. Märtsi vestlusringis jõudsime enam-vähem ühele poole "Politeia" esimese kaheksa osaga ning selles keskustelus keskendusime siis üheksandale, kus Platon esitab oma demokraatiakriitika.

Lugu on iseenesest lihtne ja piisavalt korratud. Platoni ideaalne riigivorm on aristokraatlik. Kuivõrd selle tippu kuuluvad üllad ja arukad "tarkuse sõbrad" – "Politeia" esimesed kaheksa osa on tegelikult suuresti pühendatud nende ettevalmistusele –, siis on tegemist "vaimuaristokraatiaga". Paraku hakkab Platoni ideaalriik kohe tasapisi riknema. Kõigepealt hakkab mädanema pea. "Igas ühiskonnas algavad muutused ülemklassi võimuvõitlusega," ütleb Sokrates välja aegumatu tõe. Võimuvõitlus saab Platoni sõnul omakorda alguse möödalaskmistest eugeenikas ja hariduses, tulemuseks on see, et seisused lähevad segamini ja valitsejate kvaliteet halveneb. Osad neist hakkavad taga ajama vara ja rikkust, teised püüavad kinni hoida veel traditsioonilistest väärtustest. Konflikt hoitakse ära eraomanduse tekkimise hinnaga ülemklassi hulgas (ideaalriigis oli valitsejate vara mäletatavasti ühine).

See aga vaid kiirendab allakäigu tempot. Omandi maitse suhu saanud valitsejad soovivad veel rohkem vara ning ühiskond jaguneb kiiresti rikasteks ja vaesteks. Nii jõutakse timokraatiast oligarhiasse, mille defineerivaks tunnuseks on varanduslik tsensus. Nüüd hakkavad poliitiline ja varanduslik polariseerumine teineteist võimendama ja tulemuseks on Platoni sõnul olukord, kus ühte polisesse tekib kaks linna (60. minut). Nii jõuame demokraatliku revolutsioonini.

Kui vaeste osakaal muutub piisavalt suureks, puhkeb kodusõda ja oligarhia asendub demokraatiaga, kus kõrgeimateks väärtusteks on vabadus ja võrdsus. Ei ole üllatav, et meie demokraatlikul ajastul on Platonit tema skeptilise suhtumise eest rahvavõimu kõige rohkem kritiseeritud. "On ebaselge, miks need, kes peavad kalliks võrdsust ja vabadust, peaksid olema sellised tuulelipud, kes iga päev midagi uut ihaldavad," ütleb Toomas vestluse 82. minutil.

Vabaduse ja võrdsuse üheaegne tagaajamine suure vabaduse ja võrdsuse tingimustes valmistab aga ette teed uuele riigipöördele. "Liigne iha vabaduse järele kõikide muude asjade arvel on see, mis demokraatiale saatuslikuks saab ja türannia järele nõudmise tekitab," sõnab Sokrates. Lammaste hulgast välja kasvanud hundid suunavad utekarja pärast uljamat sorti demokraatlikku kepsutamist lõpuks jälle lauta tagasi. Kui see kedagi lohutab, siis seekord saame endale PRIA poolt kõrva vähemalt kenad kollased lipikud.

Mulle jäi selles kontekstis eriti kõrva vestluse 61. minutil Lauralt kuuldud lause, et "Politeias" toimub kogu see protsess otsekui vääramatu jõuga. See viis omakorda mõtte nendele ikka ja jälle kordamist väärivatele ridadele Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagist": "Ma arvasin enda olevat omakasupüüdmatu ja ennastsalgava. Ometi olin ma täiesti valmis timukaks saama. Ja kui ma oleksin Ježovi ajal NKVD kooli sattunud, võib-olla oleksin ma Beria ajal täiesti omal kohal olnud.

Siinkohal võib raamatu kinni lüüa see lugejad, kes usub, et see kujutab endast poliitilist paljastust.

Kui kõik oleks nii lihtne! Kui tõesti oleksid ainult õelad inimesed, kes teevad kusagil õelaid musti tegusid, ning oleks vaja nad meist, ülejäänutest, lahutada ja hävitada. Aga piir, mis lahutab head kurjast, läheb läbi igaühe südamest. Ja kes on valmis hävitama osakest omaenda südamest."

Kuigi Platon kirjutab südame asemel hingest, kattub tema arusaam suuresti kaks ja pool tuhat aastat hiljem elanud Stalini orja omaga: languse põhjuseid tuleb otsida inimese sisekosmosest. Lauta viib meid lõpuks tagasi ihaldava hingeosa võit kahe ülejäänu – mõistusliku ja söaka – üle. Siinkohal on kasulik meeles pidada Toomalt 71. minutil kuuldud hoiatavat mõtet, et ihadele järele andmine muudab nad üksnes tugevamaks.

Üks on nüüd selge: "Politeia" juurde tuleb meil veel kolmandatki korda tagasi pöörduda, sest mõned ongi seda pidanud mitte niivõrd poliitiliseks traktaadiks kuivõrd uurimuseks inimhingest. Mis seal siis ikka, parafraseerides A. F. Holmesi: seni kuni me ei ole "Politeiat" korralikult läbi töötanud, ei sa me end pidada harituks.

Jaksu!

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Auguste Comte (1798–1857) oli Prantsuse ja filosoof ja ühiskonnateoreetik, "kes uskus, et inimühiskond teeb ajaloos läbi teoloogilis-sõjalise ja teaduslik-tööstusliku staadiumi ning nendevahelise metafüüsilise üleminekustaadiumi, milles ta arvas asuvat oma kaasaegse Euroopa," kirjutab Simon Blackburn oma "Oxfordi filosoofialeksikonis".

"Auguste Comte, suur Prantsuse filosoof, tahtis filosoofia lõpetada," sekundeerib talle "Tähenduse teejuhtide" 52. vestlusringis Mihhail Lotman, "filosoofia on abstraktne ja spekulatiivne, mingisugused arutlused, metafüüsika, aga loodusteadused annavad meile positiivseid [selles kontekstis siis pigem kindlaid, H. P.] teadmisi."

Mihhail oli koos Piret Kuusega külas "Tähenduse teejuhtide" avasaates "Füüsikud ja margikogujad"*, mis on meil siiani üks populaarsemaid. 30. aprillil oli ta EBS-i stuudios koos Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega, et rääkida peredvižnikutest, peaasjalikult 19. sajandi viimase kolmandiku Venemaal tegutsenud kunstnike rühmitusest.

Vahetu ajendi selleks saateks andsid mulle kaks maali: Ivan Kramskoi "Kristus kõrbes"** (1872) ja Vassili Perovi "Kristus Ketsemani aias" (1878)***. Mõlemad tööd olid omas ajas revolutsioonilised. "Mõnede arvates kujutas Kramskoi sel maalil üht oma kaasaegsete seas levinud tüüpi –"täielikku ateisti", nihilistlikku revolutsionääri, ja nad mõistsid tema töö "haige ihu", "liigkauge abstraktsiooni" ja "mõttehieroglüüfina hukka," kirjutab Vene kunstiteadlane Tatjana Judenkova näituse "Vene tee: Dionisiusest Malevitšini"**** kataloogis. Teise asjatundja sõnul on ka Perovi maal "äärmiselt ebatavaline". Teema ise seevastu mitte, "Ketsemanist sai ohverduse, üksinduse ja kõikehõlmava kurbuse sümbolina Vene intelligentsi paljude esindajate jaoks (Tolstoi ja Dostojevski kaasaegsete jaoks) ühine painav probleem ja keerulisi spirituaalseid konflikte kujutavate kunstiteoste ammendamatu allikas," kirjutab Svetlana Kapõrina samas kataloogis. Need kaks tööd tekitasid lähema huvi eelnimetatud kunstirühmituse ja kogu perioodi vastu laiemalt.

Oleme "Tähenduse teejuhtides" varemgi rääkinud sellest, et suuri ühiskondlik-poliitilisi kataklüsme, eelkõige sõdu ja revolutsioone, ette aimata laskvad ended ilmnevad kõigepealt luules, kunstis ja muusikas (vt nt # 4 "Muusika mõistatus"*****). Ka seekord pakkus mulle muuhulgas huvi küsimus, kas ja mil määral ennustasid peredvižnikud ette Vene revolutsiooni või aitasid sellele kaasa.

Seetõttu vestlesimegi kõigepealt tollasest ajaloolisest taustast, mida iseloomustab eelkõige lääne materialistlike ja positivistlike ideede sissetung traditsioonilisse, õigeusklikku, äärmiselt hierarhilisse ühiskonda. Nii oli Vene loodusuurijate eesmärgiks – kelle üheks koondkujuks peab Mihhail Jevgeni Bazarovit Turgenevi "Isadest ja poegadest" – uute teadmiste hankimise kõrval (või pigem isegi selle ees) vanade ideaalide õõnestamine. "Kui Euroopas oli positivism kodanluse ideoloogia, siis Vene positivism on nihilism, see on revolutsionääride filosoofia," ütleb Mihhail (26. minut).

Peredvižnikute rühmituse poliitiliseks, psühholoogiliseks, sotsioloogiliseks ja emotsionaalseks taustaks on narodniklus – poliitiline liikumine, mida hingestas arusaam, et "meie, haritud, rikkad, targad ja ilusad, oleme lihtrahva ees süüdi" (10. minut). Teisteks olulisemateks laiemat konteksti määravateks teguriteks on pärisorjuse kaotamine ja Aleksander II reformid. Peredvižnikute liider Ivan Kramskoi oli varasest noorusest tuttav narodnikluse ühe silmapaistvama esindaja Nikolai Tšernõševski kunstikriitiliste vaadetega, mille järgi kunsti eesmärgiks peab olema elu muutmine (paremuse suunas). Just elu parandamise eesmärgil pöörasid peredvižnikud oma kunsti rahva poole, kujutasid tihtipeale võrdlemisi trööstituid argielustseene ja püüdsid näitustele meelitada lihtsamat publikut.

Ometi kujutab Kramskoi enda eelmainitud kuulsaim töö mitte igapäevaõudust, vaid konflikti ajatu ja ajaliku vahel. Positivistlik loodusteadus annab meile määratu koguse tõsiasju, kuid mitte ühtegi tähendust. On tähelepanuväärne, et teaduskreedost alustanud kunstnik jõuab viimaks jälle teemani, millest Comte'i õpetus meid kõiki vabastada lubas.

Sama kehtib kummatigi ka Comte'i enda kohta. "Viimastel eluaastatel nägi ta vaeva inimsuse religiooni rajamisega, mille pühakutekalendrisse kuulusid nt Adam Smith ja Friedrich Suur; temast endast pidi saama selle paavst," kirjutab Simon Blackburn.

Head kuulamist-vaatamist!

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Sel kevadel jõudis kauplustesse Edmund Burke'i Seltsi raamatusarja seitsmes teos: Carl Jungi "Vastus Iiiobile"*. Aprilli lõpus kutsusin ma EBS-i stuudiosse kõnealuse raamatu tõlkija Kristiina Kivili ja Ivar Tröneri. Ivar oli mul külas juba kolmandat korda. Esimesel hooajal vestlesin ma tema ja Alar Tamminguga samuti Jungist (vt #15 "Inimese lootus"**), sel kevadel oli ta saates koos Jelena Skulskajaga ning me rääkisime Anton Tšehhovist (vt #46 "Argielu ja unistused")***.

Ütlen igaks juhuks kohe ära, et saate pealkirjas esitatud küsimus jäi üles ka pärast meie pea kahetunnist vestlust. Nii ütles Ivar kohe üsna kolmekõne alguses (6. minut): "See raamat ei lahenda ära probleemi, mis on "Iiobi raamatu" uurijaid paelunud aastasadu, see on nn teodiike küsimus: kust tuleb kuri? kas kuri on õiglane? kuidas mõtestada kurja monoteismi kontekstis?

Teodiike probleemini jõudsime vestluse 45. minutil; taas Ivari sõnadega jätkates: "Teodiike probleemi üle võib arutada lõpmatult..., aga üks vähki surev süüta laps esitab Jumala ja tema õigluse kohta rohkem küsimusi kui kõik teoloogiafakulteedid kokku: miks ta peab kannatama? miks peab inimene kannatama?"

Kuigi vastus eeltoodud küsimustele jäi õhku, noppisin mina endale sellest vestlusest üles vähemalt kolm ideed:

1. Süü ei ole mõiste, millega saab suhteid parandada (84. minut). Teiste sõnadega, me ei saa suhteid parandada üksteise süü väljaselgitamise abil. Me ei leia "Iiobi raamatust" vastust küsimusele, mida nii koledat siis Iiob õieti tegi, et Jumal teda sedavõrd hirmsasti karistama pidi. "Iiobi raamatu" üheks kõige painavamaks teemaks ongi ilmselt just süü ja karistuse ebaproportsionaalsus.

2. Eelöeldust tuleneb järgmine mõte: inimese ja Jumala suhe on äärmiselt ebavõrdne. Inimesel on raske aru saada Jumala tegudest, sest need on sootuks teises mõõtkavas. "Lambad võivad küll hundi joogivee segaseks tampida, aga suuremat kahju hundile sellest ei tõuse," tsiteeris Kristiina 28. minutil Jungi, kui jutuks tulid inimese võimalused Jumalat "solvata".

3. Kahest eelnevast punktist saab vististi järeldada ainult seda, et "Jumala suhted inimesega ongi mõistetamatud," nagu Ivar seda vestluse lõpus (87. minut) ka teeb. Seetõttu tekib mõiste pühadusest, mis Leszek Kołakowski sõnul nüüd meile kättemaksu haub****. "Jung üritab Iiobi ja Jumala suhet psühhoanalüütiliste vahenditega ratsionaliseerida, aga ta jääb hätta ja hakkab kasutama ilmutuslikke pilte... aga selle ülesandega jääksime me kõik hätta," võtab Ivar sealsamas kokku Jungi raamatu taotluse ja sisu.

Lõppkokkuvõtteks võiks mainida, et kuigi "Vastus Iiobile" ei ole vast kõige sobivam raamat Jungiga tutvuse sobitamiseks, võib lugeja, kellele siin jutuks tulnud teemad huvi pakuvad, sealt palju väärtuslikku leida. Kindlasti ei tohiks sealt oodata sidusat lugu, tegemist on ikkagi – nagu eelpool sai Ivari sõnadega öeldud – nägemusliku materjaliga. See on ilmselt ka möödapääsmatu, sest raamatu aines ise on nägemuslik kui sedagi.

Lõpetuseks soovitan kõigil kuulata Ivari vastust (110. minut) minu küsimusele, miks me üldse lugema peaksime ("Et saada sisemiselt vabaks.")

Head vabanemist!

Hardo

P.S. Vestluse 25. minutil tuli jutuks David Bentley Harti raamat "Jumala kogemus", mis on meil plaanis samuti oma sarjas ära tõlkida ja millele ma tahaksin siinkohal eraldi tähelepanu juhtida. Raamatu endaga võib tutvuda sellel lingil*****, siin****** räägib sellest teosest Rupert Sheldrake, kellele on meie kanalil pühendatud eraldi pleilist. David Bentley Harti raamatust on juttu nimetatud video vahemikus 46:05–48:30.

------------------------

* http://www.eksa.ee/Default.aspx?PageI...

** https://www.youtube.com/watch?v=M2diB...

*** https://www.youtube.com/watch?v=nQ1jw...

**** https://www.youtube.com/watch?v=oZtJP...

***** https://www.amazon.com/Experience-God...

****** https://www.youtube.com/watch?v=oxsNp...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid olid "Tähenduse teejuhtide" seni kõige vaadatuma vestluse külalised. Järjekorras 40. saade kandis pealkirja "Hüperliberalismi apokalüptiline tupik"* ning me arutasime seal selle üle, mida sõna "liberaal" tänapäeval üldse tähendada võiks.

Kui kevade keskel ühtäkki selgus, et sõnavabadus Eestist päris kadunud on (sellist muljet üritati meile kohati jätta), tundus mulle, et just Ahto ja Varro on õiged inimesed, kelle jutuajamine selles osas mingit selgust võiks tuua.

13. mail võõrustasingi ma kahte eelnimetatut EBS-i stuudios. Ettearvatult oli Varro, kes on omal nahal Facebookist eemaldamist tunda saanud, meie sõnavabaduse seisundi osas mõnevõrra külmaverelisem kui Ahto (4. minut), kuid ka Ahto möönis, et sõnavabadusega meil tegelikult suuremat probleemi ei ole (6. minut).

Tegeliku probleemi otsingul jõudsime õige pea sõnavabaduse vaikse vundamendini – meie käitumist suunavate sageli sootuks sõnatult omaksvõetud kommete, reeglite ja tavadeni. Me olime kolmekesi nõus, et taoline hääletu alusmüür on tõesti olemas ja et me räägime – või peaksime rääkima – selle laadist ja olemusest. Ei ole eriti üllatav, et siin sai meie üksmeel ka kohe varsti otsa. Kuigi me jagasime seisukohta, et kõrgemal abstraktsioonitasemel käib jutt just nimelt säärastest ühiselu võimaldavatest kommetest – peenemas kõnepruugis siis "institutsioonidest" – , läksid meie arvamused kohe lahku, kui kõne alla tulid nende kehtestamise mehhanismid.

Vestluse kõige tuumakam osa algas minu arvates 85. minutil. "Mina näen tänapäevast liberaalset demokraatiat kahepooluselisena. Enamus ei otsusta midagi, otsustab printsiip, see on liberaalne ning puudutab õigusriiki kui sellist," kõneles Ahto, "... mina elaksin põhimõtteliselt väga hästi liberaalses õigusriigis, mis kujutaks endast mingit imperiaalset korraldust, kus puudub igasugune rahvusriik, kus puudub igasugune valimistsükkel, seni kuni need põhiseaduslikud printsiibid on jõustatud... mul ei ole mingit vajadust valida inimesi iga nelja aasta tagant Riigikokku ja vaadata, mis siis juhtub ja kuidas see tsirkus käib... õigusriigi printsiibid peavad olema garanteeritud – minu pärast kohtuvõimu kaudu –, aga see ei pea olema demokraatlik võim."

"Ma saan sinust aru," vastas talle sellepeale Varro, "aga ma näen, et sinu põhjenduste ahel jääb õhku rippuma... me ei suuda ju kokku leppida, kuidas neid printsiipe, mida oluliseks pidada, määratleda. See ongi probleem. Me kõik leiame, et demokraatia on oluline printsiip, aga kuidas see peaks teostuma, selle üle me vaidleme. Me kõik leiame, et vabadus on oluline printsiip, aga mida see tähendab ja kuidas see peaks teostuma, selle üle me vaidleme. Ja lõppude lõpuks, ega see demokraatia ei olegi ju midagi muud kui vaidluste lahendamise mehhanism. Me peame ju kuidagi jõudma mingisuguse kokkuleppeni, kuidas me elame."

Need kaks seisukohta võtavadki vestluse tuuma enam-vähem kokku. Ahto seisab selle eest, et heitlik enamus ei ohustaks õigusriigi printsiipe, kuid ei suuda – vähemalt minu arvates mitte – veenvalt selgitada, kust need printsiibid tulevad. Hämaravõitu vihjed sajanditevanusele õiguspraktikale ja "institutsioonidele" on küll täiesti asjakohased, kuid miks piirduda sajanditega? Religiooni võib pidada ju ka aastatuhandete pikkuseks praktikaks ja Varro tahab oma põhjenduste ahela otsa just selle vaia külge siduda.

Selle vestluse suurim saavutus oligi vast erimeelsuste tausta ja põhjuste selgitamine. Põhilistes küsimustes me üksmeelele eriti lähemale ei jõudnud. Kuidas siis sellises olukorras hakkama saada, kus me nendes ühiselu võimaldavates printsiipides kuidagi kokku ei suuda leppida?

Minu meelest andis sellele keerulisele küsimusele parima vastuse Varro (35. minut): "Lähenemine, mis võiks kanda positiivset vilja selles olukorras, kus me oleme, võiks lähtuda ennekõike subsidiaarsuse printsiibi tõsiselt võtmisest. Ehk siis sellest, et riigivõim ei ürita erinevatele kogukondadele ette kirjutada seda, millistest ideaalidest lähtudes nad peavad oma elu korraldama. Võtame needsamad sooneutraalsed lasteaiad. Mina sellest samast subsidiaarsuse printsiibist lähtudes ei näe, et riigivõimul oleks põhimõtteliselt õigus keelata vanematel kasvatada oma lapsi ka selles vaimus, kui nad seda soovivad. Jama tekib siis, kui mingi seltskond arvab, et neil on õigus teistele ette kirjutada, et nad peavad aktsepteerima oma laste allutamist sellisele kasvatusele riiklikus haridussüsteemis. Suur probleem tekibki seoses sellega, et riigivõimu mõju ühiskonnaelu korraldamisele on kasvanud üle igasuguste piiride kõikides valdkondades, kuhu sa vähegi ei vaata."

See mõttekäik haakus hästi ühe mu enda varasema artikliga "Leviaatani läbikukkumine" ja nii ma lõpetangi selle saatesõna viitega** oma seitse aastat tagasi ilmunud leheloole.

Head kuulamist ja lugemist!

Hardo

--------------

* https://www.youtube.com/watch?v=He2Zy...

** https://arvamus.postimees.ee/735416/h...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.