Tähenduse teejuhid

Selle vestlusringi vahetuks ajendiks oli üks mulle saadetud meil, mille saatja reageeris omakorda Janice Fiamengo küsimusele ("Järsku oli 19. sajandi antifeministidel ikkagi õigus?")*. Nimetatud kirjas olid muude kõigiti konstruktiivsete seisukohtade kõrval – saatjaks oli noor ja arukas inimene – ka sellised kõhedust tekitavad read: "... tekitab muret, et kodanikuvabadused on muutumas lihtsalt status quo'ks, mille kasulikkust ei püüta ratsionaalselt kaitsta. Dave Rubini saates esinenud proua ei toonud ju sisuliselt ühtegi argumenti, miks süütuse presumptsioonist loobumine on halb.."

25. aprillil kutsusin ma EBS-i stuudiosse õiguskantsler Ülle Madise ja Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saare, et neilt uurida, miks on süütuse presumptsioonist** loobumine väga halb mõte.

Lühikese vastuse andis Ülle kohe vestluse alguses (8. minut): "Kui sa siin alguses küsisid, miks süütuse eeldamisest loobumine oleks halb, siis lihtne inimlik vastus on see, et sellest saab igaüks aru siis, kui tema ise on jäänud hammasrataste vahele."

Sealt kulges arutelu edasi laiematele õiguskorda puudutavatele küsimustele. Keskustelu 46. minutil tuletas Jüri meile väga tänuväärselt meelde riigi definitsiooni: "Me oleme täna küllaltki palju rääkinud inimesest ja tema vabadusest ning inimelu väärtusest, aga teiseks pooleks on selles kõiges ju riik, ja riigi definitsioon on väga lihtne. See on klassikaline Max Weberi antud definitsioon: riik on mingil territooriumil vägivalla monopoliseerinud institutsioon."

Minu arvates tuleks suurt osa tänastest poliitlahingutest vaadatagi selles valguses. Eriti silmatorkav on see just hoogu juurde koguvas identiteedihõimude omavahelises kemplemises. Iga suguharu püüab vägivalla monopoliga kurameerides kaikamehe enda poolele võita, et sellega siis plats puhtaks teha. Lõpupoole (85. minutil) tekkis kõneluses asjakohane paralleel meie oma lähiminevikuga, kui Jüri meenutas taas väga asjakohaselt sotsialistliku õigussüsteemi iseärasusi: "Nõukogude kriminaalõigusest süütuse presumptsioon puudus. Nõukogude kriminaalõigus tegeles klassivõitlusega, õigus oli võitlusvahend ekspluataatorite klassi hävitamiseks... ka seda nimetati õiguseks." Siit haaras jutujärje üle Ülle, kes võttis 89. minutil kenasti kokku suure osa saatest (ja ühtlasi ka praegu õues toimuvast): "Niipea, kui vähemus üritab enamusele midagi peale suruda või siis, kui üks seltskond on enda kätte haaranud võimu ja üritab kõiki teisi riigi sunnijõuga sellest eemal hoida, ja hoida ära isegi igasuguse kriitika, siis see pälvib kas varem või hiljem õiglase vastulöögi."

Mulle tundub, et vestlus Jüri ja Üllega haakus väga hästi ühe teise meie kanalil leiduva klipiga***, kus Jordan Peterson ütleb nii: "Idee üksikisiku transtsendentsest tuumast on meie õigussüsteemi keskne idee, mis tähendab seda, et isegi siis, kui teid süüdistatakse mõrvas, isegi siis, kui teie vastu on ümberlükkamatud tõendid, isegi siis olete te veel väärtuslik ning riik ei tohi teist lihtsalt üle sõita. See on uskumatu, sest barbaarsetes ühiskondades – sellistes, kuhu me just praegu tagasi minna üritame – lähenetakse asjale pigem nii, et kui teid juba milleski süüdistatakse, siis võib teid ka igaks juhuks maha lasta. Selle põhimõtte järgi on palju lihtsam käituda ja see rahuldab ka rahvajõugu verejanu palju paremini."

Head kuulamist!

Hardo

---------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=azBsM...

** https://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BC...

*** https://www.youtube.com/watch?v=-Y3uh...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Analüütilise filosoofia jüngrid või mingi ratsionalistliku usu tunnistajad peavad Heideggeri teoseid arusaamatuks sõnapuntraks, mida ei tasugi lugeda; ja kui selles tihnikus välgatab midagi arusaadavat, siis osutub see nende arvates ilmselgeks banaalsuseks, mis on keeratud paatosliku kaunistuse sisse. Aga kui see oleks tõesti nõnda, siis kuidas see sõnavaht on nii jõuliselt üle maailma levinud, inspireerinud ja pannud huvi tundma tuhandeid päid, saavutanud Euroopa kultuuris nii kõrge positsiooni," kirjutab Poola filosoof Leszek Kołakowski oma suurepärases laastukogumikus "Mida küsivad meilt suured filosoofid"*.

Martin Heideggeri (1889–1976) peetakse tõepoolest hämaraks mõtlejaks, kes on läbi aastate ometi teatud temperamenditüübile jätkuvalt ligitõmbav. Mul oligi selle vestlusega seoses peamiselt kaks eesmärki. Esiteks on jäänud siit ja sealt kõlama mõte, et Heideggeri arvates on lääne mõtlejad unustanud Sokratese-eelse filosoofia peamise probleemi: suurtähega kirjutatud Olemise. Ma tahtsin selle kohta rohkem teada saada. Teiseks pakkus mulle sama suurt huvi just Heideggeri sihtpubliku küsimus; millised on need inimesed, kellele Heideggeri "arusaamatud sõnapuntrad" lohutust pakuvad.

Nii kutsusin ma jüripäeval Kuku Raadio Tartu stuudiosse kaks meest, kelle huvi Heideggeri vastu on olnud pikaajaline ja põhjalik: Ahto Lobjaka ja Eduard Parhomenko. Me alustasime küsimusest Olemise järele. Briti filosoofi Roger Scrutoni sõnul võib seda Heideggeri käigus hoidnud küsimust sõnastada mitmeti; "kuid oma olemuses kõlab see järgmiselt: Miks ma olen siin? Et see ei kõlaks liiga lihtsalt, selleks jätab Heidegger kõrvale sõna "ma" ning asendab selle sõnaga "Dasein", millele ta vastandab "Sein"-i, lihtsalt Olemise." Nagu arvata võib, saime sellel pinnal kolmekesi pikalt lobiseda. Jutt liikus muuhulgas ontoloogilisele diferentsile, olemisunustusele, seadestule, intentsionaalsusele, teadvusele, Platonile, Parmenidesele, Herakleitosele, Hölderlinile... ja jumalale.

Siin hakkas lõpuks aimuma ka vastus mu teisele küsimusele. Selle on oma "Moodsas filosoofias"** sõnastanud taas hästi Roger Scruton: "Nende ideede taga ei ole raske märgata religioosset problemaatikat...: kaotusekibedust ja kogukonnast ilmajäänud inimese üksindustunnet; võltside seltskonna tagasilükkamist, vajadust oma lindprii üksindusega kuidagi hakkama saada; sattumusliku olemisviisiga kaasnevat ängi; katseid sellest kõigest oma surmaga leppimisega siiski üle olla. Kõik need ideed kuuluvad religiooni ajalukku. Probleem, nii nagu Heidegger seda esitab, sarnaneb väga selle probleemiga, millele pakub vastuse religioon."

Head kuulamist!

Hardo

--------------------

* https://www.rahvaraamat.ee/p/mida-k%C3%BCsivad-meilt-suured-filosoofid/42119/en?isbn=9789949933303

** https://www.amazon.com/Modern-Philosophy-Introduction-Roger-Scruton/dp/0140249079/ref=sr_1_1?crid=3D1JTY7KDA6X6&keywords=scruton+modern+philosophy&qid=1558366420&s=gateway&sprefix=Scruton+Modern+%2Caps%2C260&sr=8-1

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Rooma kultuur on seega olemuslikult üleminek, ülepääs: maantee või ehk koguni akvedukt – veel üks Rooma kohaloleku käegakatsutav märk maastikul. Akveduktil on kujundina maantee ees muide see eelis, et ta kätkeb endas tasemevahe vajalikkust. Sellal kui maantee on seda parem, mida ühetasasem, pole akvedukt ilma languseta mõeldav. Täpselt samamoodi on rooma kultuuril oma läte ja oma suue, oma ülem- ja alamjooks," kirjutab prantsuse ajaloolane Rémy Brague, kelle raamatut "Euroopa, rooma tee" EBS eelmisel sügisel avalikkusele esitles*.

Ligi pool aastat hiljem kutsusin ma stuudiosse kõnealuse teose tõlkija Tõnu Õnnepalu ja kirikuõpetaja Jaan Tammsalu. Ma võtsin meie arutelu aluseks Christopher Caldwelli 2017. aastal "Weekly Standardis" ilmunud arvustuse, mis kandis pealkirja "Eurocentrism"**. Otsus Rémy Brague'i raamat umbes sel ajal asutatud EBS-i sarja võtta sündis just Caldwelli retsensiooni põhjal.

Minu pilku püüdis Caldwelli arvustuses esmajoones vast see koht, kus oli juttu 2. sajandi teoloogist Markionist ning tema ketserlikust õpetusest. Markion soovitas nimelt kirikul hüljata Vana Testamendi raamatud ning asendada see Uue Testamendi puhastatud versiooniga, mis näitavat kristlust armastuse religioonina. Ometi suudeti sellele seisukohale vastu seista, "võib öelda, et kangelaslikult, sest eks Vana Testamendi tõlgendamine võis kiriku jaoks tihtigi olla delikaatne, koguni piinlik ülesanne," kirjutab Brague. Prantsuse ajaloolane kirjeldab seejärel kultuurilist markionismi kui püüdu end minevikust täielikult lahti rebida, arvates, et sellel ei ole meile enam midagi õpetada ning küsib siis: "Kuid kas modernsust nimelt ei ähvardagi just sedasorti hereesia?"

Nende küsimuste arutamise käigus jõudsime omakorda saatesõna alguses mainitud akvedukti kujundini. 32. minutil ütles Tõnu: "Ta [Brague, H. P.] toobki akvedukti roomluse ja euroopluse sümboliks... Akvedukti juures on oluline kalle, ta tuleb ülevalt allapoole. Pärand jääb meist ülespoole ja meie kanname seda edasi allapoole – me peame olema piisavalt kaldu, et see liiguks."

Kuidas meiesugused barbarid seda siis tegema peaksid? Selle kohta tuli hea vastus jutuajamise lõpus (93. minutil): "Tänapäeval ja siin selles maailmas tasub rõhutada sedagi, et ka lihtsalt raamatuid lugeda on siiski rohkem kui päevauudiseid vaadata. Seda tasub ka aeg-ajalt meelde tuletada, sealt on midagi saada, midagi, mis aitab meil elada. Päriselt."

Head kuulamist! Seda vestlust saabki paraku ainult kuulata, sest pildiga läks asi seekord pisut nihu.

Hardo

---------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=vQPLlp5KiCI&list=PLhpEK-_b7mfF6-mzGuUZusQdG2ZHk59_0&index=3

** https://www.weeklystandard.com/christopher-caldwell/eurocentrism

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

28. märtsil kutsusin ma endale EBS-i stuudiosse külla Jelena Skulskaja ja Ivar Tröneri. Mõlemad osalesid "Tähenduse teejuhtides" teist korda: Ivar vestles Alar Tamminguga meie seni kõige vaadatumas saates "Inimese lootus"* (#15) ja Jelena Juku-Kalle Raidiga sarja 21. keskustelus ("Teine tulemine"**). 

Seekord kõnelesime mõlema asjaosalise soovil Anton Tšehhovist. Saate pealkiri lähtub Ivari 16. minutil väljaöeldud sõnadest: "See on ajatu küsimus: me võime kogu aeg rääkida armastusest – Piibel ka rõhutab seda –, aga kas me selleks ka tegelikult [valmis oleme, H. P.]? Tšehhovi teoste probleem on ju seesama, mida Stanislavski kunagi väga hästi sõnastas: "Tšehhovi teoste tõlgendusskeem põhineb argielu ja unistuste konfliktil." See [motiiv, H. P.] läbib kõiki tema näidendeid."

Seesama küsimus kerkis meie vestluses hiljem mitu korda üles (vt nt 64. minut): "Mida teha siis, kui argielu faktid on vastu minu unistustele ja soovidele. Kuidas ma kohanen? Kuidas ma toime tulen?" Huvitav ja asjakohane oli ka Ivari mõte, et Tšehhovi reisikiri Sahhalinile on vene gulagikirjanduse üks esimesi teoseid. "Me näeme, kuidas Tšehhov jätkab seda [Dostojevskist alguse saanud, H. P.] suurt liini, mida hiljem Solženitsõn edasi liigutab... See raamat lööb niivõrd kaineks, et mina soovitan Sahhalini reisikirja lugeda ja mõelda sellele, kui tänulikud*** me peame olema, et me elame täna siin selles ajas, nendes mugavustes, et me ei iriseks iga asja üle."

Mis ma siin ikka enam oskan lisada? Annan parem viite**** ühele jutuks tulnud Tšehhovi biograafiale.

Head kuulamist!

Hardo

---------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=M2diBK8ZHWk&list=PLhpEK-_b7mfHVlF__jMb_H28js3JLwGC7&index=15

** https://www.youtube.com/watch?v=j7OEF83fLoM&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=4

*** https://www.youtube.com/watch?v=_yqkdUqKDIM

**** https://www.amazon.com/Anton-Chekhov-Life-Donald-Rayfield/dp/0805057471/ref=sr_1_1?keywords=Donald+Rayfield&qid=1556446829&s=gateway&sr=8-1

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Märtsi lõpus kutsusin ma stuudiosse Martin Ehala ja Peeter Helme, et vestelda nendega multikultuursuse kahest tähendusest. Ent juba keskustelu alguses veeres jutt veel avaramatele radadele. Jõudsime Martiniga üsna kohe järeldusele, et mitmekultuurilisus, kui seda peetakse eesmärgiks iseeneses, kujutab endast veel üht variatsiooni võrdsuse igihaljal teemal. Kümnendal minutil sekkus väga asjakohase tähelepanekuga vestlusesse Peeter, kes ütles: "Ma ei ole kindel, kas küsimus on tegelikult võrdsuses. Ma arvan, et kui minna veel kaugemale, siis see, millest me siin praegu räägime, on keele politiseerimine. Võrdsus on lõppude lõpuks ka ainult osa sellest suuremast konfliktist, mille kohta inglise keeles öeldakse "[the battle for, H. P.] hearts and minds" ehk siis lahing inimeste mõtteruumi, nende keelekasutuse ja üleüldse nende tajuilma pärast."

Sellega olid jutuajamise rööpad maha pandud ja nendel me siis järgmised 75 minutit ka sõitsime. Olulisemad peatused olid "Böckenförde teoreem*" (22. minutil), "Sümbolanalüütikute uus rahvas" (46. minutil)**, "Ühe ostu ehk seaduse kaugusel veiklev õnn"*** (59. minutil) ja "Mida teha?" (81. minutil)****.

Minu arvates oli tegemist sisuka vestlusega, mille kokkuvõtteks sobivad hästi ühele karismaatilisele juudi rändjutlustajale omistatavad sõnad: "Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest."

Kena kevadet!

Hardo

--------------------

* https://et.wikipedia.org/wiki/B%C3%B6ckenf%C3%B6rde_dilemma

** https://www.city-journal.org/html/french-coming-apart-15125.html

*** https://leht.postimees.ee/1046416/hardo-pajula-sisemajanduse-koguonn

**** http://www.sirp.ee/archive/2002/04.01.02/Sots/sots1-5.html

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Platon oli esimene feminist, kommunist, fašist, environmentalist... mis -istid meil veel on? See väide ei olegi nii ülepakutud, kui esmapilgul võib ehk tunduda. Kuivõrd platonistliku filosoofi Alfred North Whiteheadi (1861–1947) sõnul kujutab terve lääne filosoofia endast ääremärkusi Platonile, siis on kõik meie ismid ühel või teisel viisil sellest tüvest välja kasvanud.

25. märtsil kutsusin ma Kuku Raadio stuudiosse kaks Tartu Ülikooli filosoofia fakulteedi teadurit: Toomas Loti ja Mats Volbergi. Tulemuseks oli "Tähenduse teejuhtide" seni kõige pikem saade. Ma ei tea tõtt-ütelda siiani, kas Toomas üldse jõudis rongi peale. Kindel on aga see, et eesriide langemise ajal jäi "Politeia" lõpuni veel tubli sadakond lehekülge.

Järeldus saab olla ainult üks: Platoni juurde tuleb juba õige pea tagasi pöörduda. Enamgi veel, me peame ühe saate kindlasti veel ka "Politeiast" tegema, sest nagu ütleb ületamatu Arthur F. Holmes, on "Politeia" Piibli kõrval lääne tsivilisatsiooni kõige mõjuvõimsam raamat*.

Peatse kuulmiseni!

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Möödunud aastal Portlandi Ülikoolis korraldatud vestlusringis "Kas intersektsionalism on religioon?"* kritiseeris Helen Pluckrose parempoolseid selle eest, et nad kipuvad tihti ühte patta panema postmodernismi, marksismi ja intersektsionalismi. Vimmauuringute afääri käigus kuulsaks saanud Pluckrose'i sõnul vaatavad parempoolsed sel kombel mööda sellest, mis on tõeliselt oluline, nimelt kogu probleemistiku epistemoloogilisest vundamendist.

Ma olen sellele uuele võõrsõnale – nimelt intersektsionalismile – meie avalikkuse tähelepanu varemgi pööranud. Kolmel reedel (8.3, 15.3 ja 22.3) tutvustasid Kuku Raadio nädalakommentaarides** seda mõistet lisaks mulle ka (:)kivisildnik ja Indrek Lepik.

25. märtsil kutsusin ma samal põhjusel Kuku Tartu stuudiosse Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Rossi ning kultuurikriitik Mihkel Kunnuse. Kuivõrd vestluse vältel sai kinnitust tõsiasi, et intersektsionalism on välja kasvanud feminismist – "diskursusesisesest peenhäälestamisest", nagu Johanna väga plastiliselt kirjeldas –, siis tulid uue termini kõrval jutuks veel ka naisterahva-liikumine, sotsiaalne õiglus, tõde, epistemoloogia, teadus ja mitmed muud teemad. Keskustelu kaugemaks eesmärgiks oli paremini aru saada, mida Pluckrose eelviidatud lausega meile tahtis ütelda. Ma jätan kuulajatele otsustada, kui lähedale meil sellele sihile õnnestus jõuda.

Head kuulamist!

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Täna defineerib "Lääs" ennast liberaalse demokraatia ja inimõiguste kategooriates. Sellega tahetakse anda mõista, et eelmise sajandi totalitaarsed liikumised olid Läänele võõrad, kummatigi puhusid need liikumised elu sisse just mõnedele kõige olulisematele läänelikele traditsioonidele. Kui "Läänt" midagi defineerib, siis on selleks püüdlus lunastuse poole veel selles maailmas. Lääne tsivilisatsiooni eristab teistest selle ajalooline teleoloogia – usk sellesse, et ajalool on oma seesmine sihtpunkt või eesmärk," kirjutas Briti poliitikafilosoof John Gray oma "Mustas missas", millele oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 14. saade*.

Et Gray eelnimetatud raamatu alapealkiri oli "Apokalüptiline religioon ja utoopia surm", siis kutsusin ma 22. märtsil EBS-i stuudiosse kaks teoloogi – Toivo Pilli ja Joosep Tammo – ning vestlesin nendega ligi kaks tundi "viimsetest asjadest": apokalüpsisest, selle ootusest ning viimasega kaasas käivatest poliitilistest hoiakutest ja suundumustest.

Sealt kandus vestlus veel üsna mitmesse kõrvaltänavasse, protsessiteoloogiast ja paastust Teilhard de Chardini. Kõige ajakohasemana jäid kõrva vast Toivo Pilli sõnad: "Kriisiolukordades on üheks kriitiliseks momendiks ilmselt ikkagi alandlikkus kuulata erinevaid hääli ja mitte kapseldada vastuseid ainult ühte kohta" (vestluse 86. minut).

Lõpetuseks tahaks kuulajate tähelepanu pöörata veel ühele raamatule, mis vestluse ühes kaalukamas kohas esile kerkis, selleks on Arnold Toynbee "Uurimus ajaloost"**.

Head kuulamist!

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Stepan Trofimovitš Verhovenski on üks Fjodor Dostojevski romaani "Kurjad vaimud" kesksetest tegelastest. "Rafineeritud ja üllameelne intellektuaal aitab pahaaimamatult kaasa nihilistlike suundumuste kasvule, mida esindavad romaanis Stepan Trofimovitši poeg Pjotr ja endine õpilane Nikolai Stavrogin, kes üheskoos tõukavad kohaliku sootsiumi kollapsi äärele," kirjutatakse ühes romaanile pühendatud loendamatutest arvustustest.

"Ma just mõtlesin selle sõnapaari [Verhovenski lapsed, H.] teisest aspektist," ütleb Raul Sööt meie vestluse 72. minutil, "võib-olla õnnestuks seda mõistet laiendada kogu romaani tegevustikule. Verhovenski lapsed ei ole üksnes need mõned inimesed, kes seal vastavat moodi käituvad. Mingis mõttes võid sa vaadata Verhovenskit kui teatud mõtteviisi. Ta on ju sümbol, selline pinnapealne, liberaalne, pillav, reaalsusest irdunud, võõrsõnadega edvistav, uuenduslikke ideid fetišeeriv... Tema lasteks ongi ju tegelikult seesama revolutsioon, see häving."

Dostojevski 1872. aastal valminud romaani peetakse mitte üksnes Vene revolutsiooni prohvetlikuks ettekuulutuseks, vaid ka selle eestvedajate psüühiliste tõukejõudude nõtkeks kirjelduseks. Nagu ütleb Jordan Peterson ühes siinsamas varem avaldatud klipis*: "On õõvastav lugeda "Kurje vaime" (või "Sortse", nagu selle pealkirja on samuti tõlgitud) ja seejärel Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi", sest esimese puhul on tegemist ilukirjanduse ja ettekuulutusega ja teise puhul sedastusega: näete siis, asjad läksid täpselt nii, nagu Dostojevski ütles, et nad lähevad, ja läksid nii just nendel samadel põhjustel."*

Ühesõnaga, "Kurjad vaimud" on jätkuvalt aktuaalsed ja seetõttu saidki Raul ja Mihkel saatesse kutsutud.

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

7. veebruaril kutsusin ma Ahto vestlema Vabriku seminari*. Olen üritanud pikalt mõista, kus on õigupoolest meie erimeelsuste juured ja sel eesmärgil sai see veebruarikuine jutuajamine ka suuresti ette võetud. Pean tunnistama, et pärast ligi kahetunnist keskustelu jäi vastus pea sama kaugele, kui see oli olnud dialoogi alguses.

Täpselt kuu aega hiljem tegin uue katse. Nüüd kutsusin juurde ka Varro Vooglaiu, kes oli käinud paar nädalat varem omakorda Ahto saates. Sedapuhku jõudsime minu arvates tükk maad kaugemale. Vestluse teise pooltunni alguses ütleb Ahto mulle: "Ma vabandan, kui see peaks sind solvama, aga minu jaoks on sinusugused inimesed teelt eksinud liberaalid, Varro kohta ma seda öelda ei julgeks."

Need Ahto sõnad viisid mu mõtted umbes aasta tagasi TLS-is ilmunud John Gray artiklile "Hüperliberalismi probleem"** (mida ma kõigile muuseas väga soojalt soovitan). Ma olen varemalt – osalt kindlasti Jordan Petersoni mõjul – pidanud meie vasaksõpru pigem postmodernistideks ja neomarksistideks. Ahto peab ennast ise aga klassikaliseks liberaaliks, ja ma arvan, et ta on selles enesemääratluses tegelikult üsna siiras.

"Oleks kerge väita, et liberalismist on lahti öeldud," kirjutab John Gray. "Sallivusel rajanev elukorraldus, mida varem peeti vabaduse nurgakiviks, lammutatakse nüüd rõhumisstruktuurina maha ja heidetakse kõrvale ning kõik ideed, mis seda protsessi takistavad, tõrjutakse avalikust arutelust välja. Vanamoodsa liberalismi mõõdupuu järgi on see vastupidine sellele, mille eest liberaalid on seisnud. Aga me eksime, kui me arvame, et meie ülikoolides on liberalism mõne teise juhtiva filosoofia vastu välja vahetatud. Selle asemel näeme hüperliberaalset ideoloogiat, mis püüab igasuguse teised maailmavaated elust välja rookida. Kui ülikoolides valitseb tsensuur, siis seetõttu, et neist on saanud nimetatud projekti eestvedajad."

Gray sõnul on liberalism juba alates John Sturart Millist olnud sekulaarne inimsuse religioon, millel on alati olnud samasugused universalistlikud taotlused nagu kristluselgi, mille see 18.–19. sajandil varju jättis. "Nad [Mill ja Auguste Comte, H.P.] püüdlesid selle poole veel jõulisemalt ja veel radikaalsemas vormis," kirjutab Gray, kes näeb hüperliberalismi eoseid juba Milli "Vabaduses" (peatükis "Isikupärasusest kui ühest heaolu komponendist"). Siin ei tähenda vabadus enam mitte üksnes – ega mitte isegi peamiselt – kaitset riigi või kaaskodanike vägivalla eest (nii mõisteti sallivust nendel kaugetel aegadel), vaid võimet luua endale oma identiteet ja elustiil. "Sedalaadi individuaalsust edendav ühiskond," kirjutab Gray, "tasalülitab kõik traditsioonist ja ajaloost päritud erinevused; et aga suurem osa inimelu mitmekesisusest tuleb just nendest allikatest, on tagajärjeks massiline ühetaolisus. Niisiis, ühiskonnas, mida Mill endale ette kujutas, pidi liberalism ajapikku kõik teised religioonid ja filosoofiad elimineerima. Aga kui vastuvõetavaks peetakse ainult üht maailmavaadet, siis mis saab intellektuaalsest mitmekesisusest?"

Mida peaks minusugune "teelt eksinud liberaal" siis nüüd eelöeldu taustal tegema? Et hüperliberalismi apokalüptiline lõppjaam on niivõrd eemaletõukav, siis tuleb mul Milli inimsuse religiooni asemele otsida uut baasuskumust. Lõppude lõpuks ei ole "inimkond" ja "inimsus" sugugi käegakatsutavamad mõisted kui näiteks "hing" ja "teadvus". Kui need mõisted juba siin mängu tulid, siis lubatagu mul viimase järelduse tuules tähelepanu pöörata Cambrigde'i ülikooli biokeemiku Rupert Sheldrake'i tunniajasele loengule "Taasavastades Jumalat ühes Rupert Sheldrake'iga"***.

Tegusat päeva!

H.

P.S. Ahjaa, saate lõpuks jõudsime vähemalt ühes küsimuses täielikule üksmeelele: pensionit ei saa meist keegi. See nukker tõdemus paneb suusatajatele muidugi veel suurema vastutuse. Jutt käib siin siis mingist ühtekuuluvustundest, päris ilma milleta me vist siiski hakkama ei saa. Või mis teie arvate?

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.