Tähenduse teejuhid

lmar Vene kirjutab kohe oma raamatu "Pahustumine ehk Uusaja olemus" alguses nii: "Keskaja lõpupoole jõuti lõpetatud, püramiidliku maailmapildini: tipus trooniv jumalus läbib määrajana kuni mullani, alumisima ja raskeima elemendini välja, kõike hierarhilises korraldatuses allapoole jäävat. Uusaeg algab äratundmisest, et terviklus, mille loomisel alustatakse kõikemääravast ülimsusest, on kõigest sõnalise konstruktsiooni väärtusega; pole tõepoolest raske jõuda lõpetatuseni, kui iga hetk saab viidata kõike seletavale ülemjõule, olgu see pealegi inimmõistusele lähenematu. Iseseisvunud inimene arvab põhjendatult, et tõelise maailmapildi kujundamisel peab alustama alt; ja saavutatuks võib sihi lugeda siis, kui inimmõistus on sunnitud lõpuks, olles tõusnud aste-astmelt kõrgemale, kõike korraldavat ülimsust tunnistama. Seni tagajärjetu püüdlus, mida võiks piltlikult võrrelda Paabeli torni ehitamisega, on suunanud kogu uusaega."

Küünlakuu viimasel päeval kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse külla oma sõbra Mihkel Kunnuse ja möödunud aastal Sirbi laureaadiks valitud Mikael Raihhelgauzi. Meie vestlus tõukuski ülaltoodud Ilmar Vene tsitaadist. Sealt jõudsime edasi ilmaliku kristluse kõikvõimalike sektideni, jõudsime rääkida hierarhiatest, võrdsusest, Paretost, Iiobist ja paljust muust. Verbaalne paljude käänakutega uitamine lõppes Ketsemani aias, kus mujal?

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Minu käest on ikka ja jälle küsitud arvamust pensionite kohta. Ega ma ei oska sellistel juhtudel midagi paremat teha kui viidata oma viis ja pool aastat tagasi Postimehes ilmunud artiklile "Legend sambast", mis lõppes sõnadega: "Kui keegi üritab tõestada, et kuskil on olemas sammas, mis võimaldab keskmisel eestlasel viimased 25 eluaastat sambat tantsida, siis on see ühemõtteliselt halb. Kui me aga vaatame pensioni kui eufemistlikku koondnimetust vaesusele, haigustele ja surmale, siis on pensionidebatil väga oluline, isegi ainulaadne roll. Mulle tundub, et pension on pea ainus aines, mille kaudu lõbuühiskond ääri-veeri üldse surmast rääkida suudab. Seetõttu lubatagugi mul lõpetada omapoolse panusega sellesse arutellu: kindlaim pension on hea tervis ja parim sammas on vähestele antud anne õigel ajal surra."

Viimasel ajal on sambaviisid jälle õhus, eriti palju tantsitakse teise samba ümber. 15. veebruaril kogunesid EBS-i stuudiosse pensionidebatti pidama kolme põlvkonna esindajad. Vanuse järjekorras olid nendeks presidendi majandusnõunik Heido Vitsur (sünniaasta 1944), saatejuht ise (sünniaasta 1966) ja viimasel ajal teise samba terava kriitikaga tuntust kogunud Kristjan Järvan (sünniaasta 1990).

Minu jaoks sai vestlus õige hoo sisse kusagil saate viimases kolmandikus, kui Heido tõdes, et me seisame selles probleemistikus vastamisi Pareto endaga (saate ühe võimaliku pealkirjana mõlkuski mul päris pikalt meeles "Vilfredo varjus"). Olgu siinkohal mainitud, et Pareto jaotusest oli pikemalt juttu "Tähenduse teejuhtide" kaheksandas saates ("Juhuslikud suurused")**, kus mu saatekülalisteks olid professorid Ene-Margit Tiit ja Marju Lauristin.

Kui siin juba enesetsiteerimiseks läks – eks seniilsus hiili mullegi vaikselt ligi – siis toon ära veel ühe asjassepuutuva artikli lõpusõnad***: "Seetõttu ei ole sugugi üllatav, et Brüsselist ja selle kohalikest harukontoritest kostub murelikke toone populismi võidukäigu pärast. See mure on õigustatud. Populism on ohtlik, demokraatia on ohtlik, elu ise on ohtlik. Meie tõelised probleemid algavad sellest, et valgustatud tänavad, õigeaegselt saabuvad bussid ja usaldusväärselt voolav joogivesi on meil lubanud selle vääramatu tõsiasja hetkeks unustada. Sagenevad pensionipaanikad on eelkõige märk sellest, et see teadmine tuleb tagasi."

Head kuulamist!

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Mistahes maa aluste õõnestamisel on neli staadiumi: demoraliseerimine, destabiliseerimine, kriis ja normaliseerimine", teab rääkida 1970. aastal läände põgenenud KGB agent Juri Bezmenov*. "Demoraliseerimine võtab aega 15–20 aastat. Miks just nii kaua? See on minimaalne ajavahemik, mille kestel kasvatatakse üles uus tudengipõlvkond."

Selle aasta 13. veebruaril vestlesime EBS-i uues stuudios (:)kivisildniku ja Peeter Espakiga läänes jõudu koguvatest millenaristlikest sektidest, mille tugipunktideks on esmapilgul paradoksaalsel moel USA ida- ja läänekalda nooblimad ülikoolid (kui kuulata Bezmenovi, siis asi enam nii väga vastuoksuslik ei tundugi, pigem päris loogiline).

(:)kivisildnik võttis vestluse lõpus asja päris kenasti kokku: "Venelastel oli selline tuumasüsteem "Surnud käsi", et kui Nõukogude Liit tuumasõjas maa pealt hävitatakse, siis on neil kuskil mägede all ikka veel mingid aatomrelvad, mis annavad ülejäänud maailmale ikkagi lõpliku löögi, hävitavad kõik. Lääne ülikoolid on täpselt samamoodi selle hävinud Nõukogude Liidu surnud käsi, mis hävitab nüüd kõike."

Nii hull vast asi siiski veel ei ole, kaugeltki kõik USA ülikoolid ei ole usuhullusesse nakatunud ja isegi infektsioonipesades on suhteliselt terveid teaduskondi, aga ajastu vaimu peegeldava kujundina on surnud käsi tõesti võrdlemisi kõnekas.

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

1936. aastal laulsid uuele põhiseadusele pühendatud pidulikule koosolekule saabunud Magnitogorski metallurgiakombinaadi bossid ja nende kutsutud külalised ürituse alustuseks üheskoos "Internatsionaali". "Kui nimetati koosoleku presiidiumisse auliikmetena valitud riigi tippjuhtide nimesid, tõusid kõik püsti ning lasksid valla tormilised ovatsioonid," kirjutab Princetoni ajaloolane Stephen Kotkin oma suurepärases raamatus "Magnetmägi"*, "üks kõneleja teise järel tervitas uut konstitutsiooni ja uue ajastu algust. Lõpetuseks koostas pleenum pöördumise Stalini poole, milles koosviibimisest osalejad kinnitasid tunderõhuliselt, et "nad ei suuda sõnades väljendada kogu oma armastust suure juhi vastu" ja väljendasid oma valmisolekut "vaenlasele vastu astuda". Taolise absoluutse lojaalsuse tõotuse andnud ametiisikud ei teadnud siis veel, et tegelikult osutusid vaenlasteks nemad ise."

Möödunud aasta lõpus kutsusin ma "Tähenduse teejuhtide" stuudiosse oma sõbra Andreas Veispaki ja kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejevi. Rääkisime kaks tundi Stalinist ja tema teokraatiast. Lähtekohaks oli Kotkini eelnimetatud teos. Minu arvates on tegemist sarja ühe kõige huvitavama vestlusega.

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Kaasahaaravas vestluses reaalsuse olemusest, milles osalesid ühelt poolt Tiibeti budismile spetsialiseerunud religiooniloolane Allan Wallace ja peamiselt kvantmehhaanikale ning kosmoloogiale pühendunud füüsik Sean Carroll, ütles esimene: "Tihti kuuleme küsitavat: kas mujal universumis leidub intelligentseid eluvorme? Vastus sellele kõlab nii: jah, Aasias leidub?"*

Wallace viitas oma küsimusega asjaolule, et viimastel sajanditel on kogu maailmas peetud ülimuslikuks üht kindlat elule ja reaalsusele vaatamise viisi – õhtumaadest alguse saanud empiirilist teadust.

Möödunud aasta detsembris kutsusin ma silmaringi avardamise eesmärgil Kuku Raadio Tartu stuudiosse kaks orientalisti: Märt Läänemetsa ja Peeter Espaki. Kõigepealt üritasime idamaid pisut kaardistada. Selle tegevuse käigus selgus näiteks kõnekas tõsiasi, et Hiinas anti juba paar tuhat aastat tagasi välja väga põhjalik kultuuri- ja etnogeograafiline entsüklopeedia "Mägede ja merede raamat", kus olevat ära märgitud ka Balti meri ja selle rannikuriba.

Seejärel rääkisime idamaade viie peamise regiooni – Lähis-Ida, India, Hiina, Indo-Hiina ja Sise-Aasia – usundiloost ja loomismüütidest.

See oli taas üks huvitav pärastlõuna.

H.

-------------------

* https://www.youtube.com/watch?v=pLbSlC0Pucw&t=2514s (vt 41:00–42:00).

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

21. septembril Tallinnas toimunud konverentsil "Psycherence 2018" ütles Colombiast pärit antropoloog Luis Eduardo Luna oma avakõnes: "Ma julgen väita, et animism on meie [st inimsoo, H. P.] ainus väljapääsutee."*

See mõte jäi mulle pähe tiirlema ja detsembri alul kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse animismist ja psühhedeelikumidest rääkima Helle Kaasiku ja Anna Luige. Esimene neist alustas teoreetilise füüsikuna ning on tänaseks jõudnud psühholoogiaõpingute kaudu Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorandiks, kus ta uurib Eesti ayahuasca tarvitajate psüühikat. Anna Luik töötab perearstina Soomes. "Lääne meditsiin on keskendunud haigustele, mina keskenduksin sellele, kuidas terve olla. Siin on suur vahe. Ma pean psühhedeelseid taimi esmajoones tervendajateks," ütles Anne ühes vestluse meeldejäävamas kohas (1:42:00). 

See oli huvitav keskustelu seni avalikkuse suurema tähelepanu eest pisut kõrvalejäänud teemal.

H.

------------------

* https://www.psycherence.org/

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Aga mis oleks, kui inimese tegevust vaatleks selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades tunneb mitte ainult inimese saamist ja sündi, vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimusteks visata ainustki labidatäit mulda? Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul, tuli ja vesi. Sest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse, aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu nagu looduski tema ümber, või kuigi tal oleks aru, siis peaks olema midagi vahelduva elektrivoolu taolist."

Nii kirjutas Tammsaare oma viimaseks jäänud romaanis "Põrgupõhja uus Vanapagan". Sedapuhku olid "Tähenduse teejuhtide" stuudios kirjanik Andrus Kivirähk ja folklorist Marju Kõivupuu. Juttu oligi peaasjalikult inimese ja elektri ning inimese ja inimese tihtipeale mitte kõige pilvitumatest suhetest.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Tammsaare ei taha mulle, eestlasele, pakkuda ei päriseestlust ega õiget isamaad. Ta ei taha, et ma läheksin ja Jägala jõe Tammsaarel... alla laseksin ja sood ära kuivendaksin... Ta tahab pakkuda, ma olen selles täitsa veendunud, ei vähem ega rohkem kui evangeeliumi, lunastust. Tema, vana vindunud skeptik," kirjutab Tõnu Õnnepalu oma suurepärases essees "Tammsaare kui eestluse alustekst/eestlase pealistekk".

Sarja 32. saates tulime eestlase evangeeliumi juurde jälle tagasi. Kui kevadel rääkisime ühes Tõnu ja Kaie Mihkelsoniga ("Vannutatud neitsi" (#16)* Tammsaare romaanist "Kõrboja peremees", siis 13. jaanuaril Kuku Raadio eetris kõlanud saates tuli jutuks Urmas Lennuki ja Vallo Kirsi suvelavastus "Kõrboja perenaine". Mõlemad viimatinimetatud olid sedapuhku ka stuudiokülalised.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

See saade sai salvestatud juba oktoobri keskpaiku, nii et ta oli meil pikalt ootel. Ühest küljest seetõttu, et Leo Kunnas oli koos (:)kivisildnikuga eetris alles 18. novembril*, mistõttu siia tuli teha väike vahe. Ka aastalõpu meeleoluga poleks see vestlus vististi väga riimunud, sest seekord oli jutt tõesti karmil teemal. Me rääkisime nimelt USA ajaloolase Christopher Browningi raamatust "Tavalised mehed"** ning jõudsime jutuajamise käigus viimaks totalitarismi põhjuste ja ahvatlusteni.

Teiseks saatekülaliseks oli sedapuhku džässmuusik Raul Sööt.

H.

-------------

* https://www.youtube.com/watch?v=v5-8Fpq4AWQ&index=7&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN

** https://www.amazon.com/Ordinary-Men-Reserve-Battalion-Solution-ebook/dp/B01G1F0F84/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1547568982&sr=8-1&keywords=ordinary+men

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Seekord tuli taas jutuks – nagu kevadhooajal eetris olnud seitsmendaski saates – Poola luuletaja Czesław Miłosz, kelle "Jahimehe aastast"* sai seltsi raamatusarja viies teos. Nagu kevadelgi oli üheks saatekülaliseks tõlkija Hendrik Lindepuu, nagu kevadelgi juhtus äpardus kaameraga, nii et Hendrikust ei ole meil endiselt liikuvat pilti. Erinevalt Jaan Unduskist jäi selles saates aga koos Hendrikuga pealtvaatajate eest varjule kirjanik Peeter Sauter.

-----------------

* https://www.apollo.ee/jahimehe-aasta.html

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.