Vaba Akadeemia

SA Academia Artium Liberalium ehk Vaba akadeemia on selle aasta algul asutatud ühendus, mis koondab eesti haritlasi: teadlasi, mõtlejaid, intellektuaale ja õppijaid. Akadeemia eesmärgiks on luua tingimused renessansitüüpi haritlasringi tekkimiseks ja kujunemiseks kooskõlas vabade kunstide kontseptsiooniga. Akadeemia asutajateks on Marju Lepajõe, Mihhail Lotman, Ülar Ploom, Hardo Pajula ja Maria-Kristiina Lotman.

Geenivaramu direktor Andres Metspalu kirjeldas loengus «Geenivaramust personaalse meditsiinini ja edasi», milline on Eesti olukord personaalse meditsiini alal võrreldes teiste riikidega ning milliseid samme on riik astunud selleks, et personaalne meditsiin saaks tavapäraseks tervishoiuteenuse osaks. Metspalu tõi loengu käigus reaalseid näiteid sellest, millist tagasisidet on tänapäeval võimalik geenivaramust saada, rõhutades samas, et geenivaramus tehtav on siiski veel teadus.

Juba pikemat aega räägivad astronoomid eksoplaneetidest lootuses sealtkaudu saada andmeid Päikesesüsteemi tekkimise kohta või ehk isegi leida elusorganisme või vähemalt nende tegevuse jälgi.

26. oktoobril toimub Tartu Katoliku Hariduskeskuses Vaba akadeemia avalik loeng «Popolo minuto pahameel». Arutlusele tuleb küsimus, mida on Firenze vabariigi rahandusel öelda meie eeloleva finantskriisi kohta.

Uudishimu on inimkonda edasi viinud (tõsi ta on, et keegi täpselt ei tea, kuhu just). Nii ka elu otsimisega, küll Päikesesüsteemis, küll mujalgi. Leitud siiski pole, ka õigeid jälgi mitte. Aga alla pole ka antud. Tõnu Viik räägib, kuidas see otsimine on kulgenud ja kuhu selle otsimisega on jõutud.

Loengul «Diskursuse loogika: infosõjad ja vandenõud» kõnelesid semiootikud Mari-Liis Madisson, kes rääkis vandenõuteooriatest meedia- ja turundusdiskursuses, Andreas Ventsel, kes käsitles vandenõuteooriaid infosõja ja sotsiaalmeedia kontekstis, ning Mihhail Lotman, kes rääkis vandenõuteooriate loogikast ja ajaloost.

Riin Kõiv tutvustab oma loengus «loomuses»/«loomulik» olemise erinevaid tähendusi. Pikemalt keskendub ta kaasajal levinud ettekujutusele, et inimese loomuses on mingid omadused niivõrd, kuivõrd need on talle bioloogiliselt «kaasasündinud» või «geenides», ent tutvustab ka «geenides olemise» erinevaid võimalikke tähendusi ning näitab, kuidas inimese geenides olemisena mõistetud loomus osutub mõnedel juhtudel muutuvaks, muudetavaks ja väliselt (sh sotsiaalselt) tingituks ehk siis tavapärase arusaama järgi mitte-loomu(s)likuks.

Klassikaline filoloog Ivo Volt annab avalikus ettekandes ülevaate sellest, mismoodi on vanakreeka- ja ladinakeelne kirjandus antiikajast meieni jõudnud ning ikka veel jõuab.

Esmalt vaadeldakse olulisemaid kultuurilisi ja tehnoloogilisi muudatusi ning «pudelikaelu», mis on mõjutanud antiiktekstide edasikandumist käsikirjalises ümberkirjutustraditsioonis: siia alla kuuluvad kirjutusmaterjali muutumine, huvide teisenemine, kompilatsioonide ja kokkuvõtete vohamine, kaanonite tekkimine, ideoloogilised vastandused jm.

Seejärel keskendutakse teistele viisidele, kuidas antiiktekstid meieni on jõudnud: siin on vaatluse all eelkõige papüürused ja nende eripärad, kaasa arvatud nende säilimise eri viisid ning võimalused seni kättesaamatute, söestunud papüüruserullide virtuaalseks lahtirullimiseks ja dešifreerimiseks kompuutertomograafia abil.

Laura Viidebaum avab kreeka komöödia kultuurilisi ja poliitilisi aspekte ning annab lühiülevaate kreeka komöödia arenguetappidest. Avaliku loengu käigus tutvutakse põhjalikumalt kahe tuntuima kreeka komöödiakirjaniku - Aristophanese ja Menandrosega - ning arutletakse nende kaasaja relevantsuse üle. Kas kreeka komöödia on pelgalt huvitav lugemine ülikooli turvaliste seinte vahel või kõnetab ta ka tänapäeva esitajat, kuulajat, vaatajat? Ja kui kõnetab, siis miks küll Eestis kreeka komöödiat ei lavastata?

Regilaulust rääkides on tavaks selle ühe põhilise tunnusena mainida omapärast värsimõõtu, neljajalgset trohheust koos spetsiifiliste kvantiteedireeglitega, mis määratlevad pika ja lühikese algussilbiga sõnade paigutuse. Kvantiteedireeglid sõnastas Soome regilaulu-uurija Arvid Genetz 1884. aastal ning 1902. ilmunud uurimuses tõdes Soome teadlane Julius Krohn, et need samad reeglid kehtivad ka eesti regilaulus.

Sellest ajast saadik on eesti regilaulu värsimõõtu kirjeldatud kvantiteedireeglite abil ning üksnes mõnikord on kõrvalise tegurina ära nimetatud ka eesti või lõunaeesti laulude mõningane kõrvalekaldumine reeglitest. Arvutiajastu saabudes oli regivärsimõõtu võimalik uurida kiiremini ja tõhusamalt ning saada parem ülevaade selle olemusest. Regilaulu värsimõõdus ilmnesid märkimisväärsed ja piirkondlikud erijooned, paiguti on aja jooksul toimunud muutuste käigus silbi pikkus oma tähtsuse värsi rütmi loova elemendina kaotanud ning on toimunud järk-järguline üleminek rõhulisele värsisüsteemile.