Lisaks sellele, et uudishimu teeb ruttu vanaks, on see mõnikord lihtsalt tappev. Muidugi, kui neurootilise daami uudishimu toetab tšekk viiekohalise numbriga, siis peab Nero Wolfe vastu võtma ka töö, mille tulemus nihutab paigast isegi tema arusaamised jõhkrusest ja alatusest.

(Rex Stout. Paremateski perekondades. Loeb Andres Ots.)

Hiljuti abiellunud paar otsustab osta uue kodu - on ju naise õe ja kunagise armukese tütar nende juurde elama kolinud. Paraku on majanduskriis just Eestisse jõudmas. Viie aasta jooksul lisavad peale laenukohustuse pingeid koondamishirm, säästusurve, õetütre isaotsingud, kõrvale kolinud seksikas naabrinna... Naispeategelase silme läbi kajastatud masuaastate peegeldust rikastavad sisekaemuslikud mõtisklused.

(Aita Kivi. Keegi teine. Loeb Kristi Aule.)

90-nda eluaasta künnisele jõudnud Leida Rammol on seljataga värvikad elu- ja loomeaastad, millest käesolev raamat ülevaate annab. Leida Rammo näitlejaampluaa ulatub koomilisest tõsiseni ning filmirollide hulk on aukartustäratav – üle 30! Ühtlasi avatakse ja analüüsitakse raamatus näitleja loometöö seotust teda ümbritseva aegruumiga, selle suhestumist ühiskonnaga, ajastu ja keskkonna mõju näitleja (loome)saatusele ning võimalustele temas peituvat loomingulist potentsiaali avada.

(Eike Värk. Leida Rammo värvilised maailmad. Loeb Kristi Aule.)

Raamatus on minajutustajaks naine, kes meenutab oma lapsepõlve, noorust ja seda, kuidas isa nende pere maha jättis. Tookord juhtunu on jätnud ta hinge haava, mis pole päriselt paranenud ka täiskasvanueas. Isa uus naine on jäänud talle võõraks ning isast tühjaks jäänud kohta ei suutnud täita ka ema uued elukaaslased. Oma elule tagasi vaadates ja sugulastega rääkides püüab ta mõista talle lähedaste inimeste keerulisi suhteid minevikus ja olevikus.

(Angela Hofberg. Isa naine. Teekond tõeni. Loeb Kristi Aule.)

Umberto EcokirjutasFoucault’ pendli 25 aastat tagasi, kui meid ümbritsev esemeline maailm oli paljuski teistsugune, lapsepõlvehirmude ja teostamatute püüdluste, tühjuseängi ja saladusejanu küüsis inimene aga küllap samasugune nagu praegugi. Too lõputa jääv teos kõnnib ajaloo keerdkäikudes, kõneleb tunnetuse ja otsustusvõime(tuse) teedest, uinuva mõistuse eksirännakuist, ihade ja tungide nõiaväelisusest, ammutades müstika ja legendide, uskumuste ja teoloogia, maagia, filosoofia, alkeemia, muistse ja moodsa teaduse varamust.

(Umberto Eco. Foucault’ pendel. Loeb Rando Tammik.)

Üha sagedamini on maailm, riik, ettevõte, sõbrad külapeol etc olukorras, kus kellelgi on ilmne ülekaal nii inimeste kui tehnika osas. Ajaloofaktina on küll teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kuid vaid siis kui väiksemal just paremat ideed ei ole. See on raamat, mida iga sõdur võtab õpikuna, tsivilist õpetliku õhtujutuna.

(William Lind. Manööversõjapidamise käsiraamat. Loeb Hannes Kaljujärv.)

Vesi on maailmast otsa saamas. Täpselt kirjeldamata katastroofi tulemusel on tulevikumaailma kõige suurem defitsiit puhas vesi. Maailmas valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada, veekurjategijaid püüda. Mõned endisaegsed tehnikasaavutused on säilinud, aga suurem osa neist tundmatut otstarvet täitvatest vidinatest on aetud suurtesse jäätmeaukudesse. Need, ning peategelase Noria suguvõsas säilinud teemeistri päevikud on ainus side eelmise maailmaga. Noria saab noore tüdrukuna teemeistriks ning oma suguvõsa suure saladuse hoidjaks. Paraku on teemeister oma ameti tõttu veepolitsei kõrgendatud tähelepanu all ning seetõttu lõpebki kõik traagiliselt.

(Emmi Itäranta. Vesi mäletab. Loeb Kristi Aule.)

Aino Suits (1884–1969) pidas päevikut aastatel 1901–1964: varasest noorusest kuni 80-aastaseks saamiseni. See päevaraamat ei ole kirjutatud avaldamissooviga, ilmselt ei ole autor ka alateadlikult kordagi mõtelnud võimalusele, et neid lehekülgi võiksid kunagi lugeda paljud võõrad silmad. Kuid aeg teeb tähendused sageli teiseks ja päevikud moodustavad olulise osa meie aja-ja kultuuriloost.

(Rutt Hinrikus. Aino Suits. Päevaraamat 1901 – 1965. Loeb Kristi Aule.)

Autor jälgib külaelu ja ajaloosündmuste taustal oma peategelase külavanema Kotso tütre Linda elukäiku - ühe naise, ühe küla, ühe rahva elu 13. sajandi alguses muistse vabadusvõitluse ajal — nii rahulikel aegadel kui rüüstamiste, külade põletamise, tasuretkede, vangistusse viimise, pantvangide andmise ja ristiusu vastuvõtmise ajal.

(Oskar Lõvi. Veretasu. Risti tähe all. Loeb Rando Tammik.)

Ühtaegu kaunis ja mõjukalt ähvardav Kreml on juba sajandeid kõrgunud Moskva kohal. Selle punaste müüride ja tornide varjus on aset leidnud palju Venemaa ajaloo jahmatavaid sündmusi. See on ühtaegu reaalne paik ja kujuteldav idee, salatseva riigivõimu koondkuju, kuid ka eheda venelikkuse süda. Catherine Merridale kirjutab nauditavalt nii Kremli draamast kui ka selle täielikust ettearvamatusest: võitmatust kindlusest, mida siiski on korduvalt laastatud, venelaslikkuse sümbolist, mille tegelikult on loonud itaallased.

(Catherine Merridale´i. Punane kindlus. Loeb Kristi Aule.)