Jukuraadio

Juku Raadio 381. köögilaud tuletab meelde marilasest filosoofi Aleksander Zenkini sõnu, mille kohaselt olla soomeugrilased Euroopa viimased paganad ning nende loodususk on ainus jõud, millega päästa planeet. “Soomeugrilased peavad maailma hingestatuks ja meil jääb üle ainult veenda teisi rahvaid meie ainuõiges suhtumises loodusesse. Maailma tervendamist tuleb aga alustada iseendast. Niimoodi õnnestub tasapisi kogu planeet soomeugri usku pöörata. Pärast seda, kui soomeugri saladused on kõigile kättesaadavad, tuleb viia sisse muudatused kõigisse konstitutsioonidesse. Igale poole tuleb lisada säte, et inimene on osa elusast planeedist ja kosmosest”. Niisiis – köögilaud kulgeb soomeugrilaste juurde, kuna kuu lõpuni kulgevad Eestis Hõimupäevad. Köögilauas pajatavad Fennougria asutuse alustalad Jaak Prozes ning Kadi Raudalainen.

Juku Raadio 380. köögilauda on kogunenud bioloog, suursaadik ning kangete napside spetsialist Toomas Tiivel, kes on ka Eesti viskiklubi president. Räägime viisaka napsitamise ning Viskiklubi ajaloost (viimane on loodud 1989, esimene palju varem).

Juku Raadio 380. köögilauda on kogunenud bioloog, suursaadik ning kangete napside spetsialist Toomas Tiivel, kes on ka Eesti viskiklubi president. Räägime viisaka napsitamise ning Viskiklubi ajaloost (viimane on loodud 1989, esimene palju varem).

JUKU Raadio 379. köögilaud kolis külla ekspeaminister Mart Laarile. Mart avaldas just raamatu ühest vägevast ja värvikirevast Eesti kirjamehest ning ühiskondlikust vedurist – Karl August Hindreyst. Saates on oluline osa Tarzani raamatutel, mis hakkasid ilmuma 1914 ja maailma vallutasid ning mille najal Hindrey 1920ndatel vindi üle keeras, avaldades Postimehes samuti “Päris-tarzani raamatuid” joonealustes, vähe sellest, üks neist oli koguni Tarzani pojapojast, siis Tarzani seiklustest Tallinnas ja Pühajärvel. Takkajärgi on päris kummaline tõdeda, et neid ajuvabasid arendusi võeti puhta kullana. Veel sukelduvad Mart ja Juku-Kalle 20. sajandi alguse Eesti miljöösse, kus Hindrey eredalt silma paistis: olles läbi käinud suure osa Euroopast ning olnud üks enimreisinud eestlasi, ei olnud tal kunagi kahju irooniast kaasmaalaste kohta, kes parasjagu “akent Euroopasse” raiusid. Hindrey vedas ninapidi ka nõukogude julgeolekut. Sel ajal, kui võimud pärast sõda kahtlustasid, et ta on mahalaskmisest pääsenud ja redutab Rootsis, elas ta tegelikult kuni elu lõpuni valenime all siinsamas käe-jala juures, Iru hooldekodus. See on köögilaud ühest erandlikust inimesest, kelle jälg meie kultuuris ja riigipildis on samuti täiesti erandlik.

JUKU Raadio 379. köögilaud kolis külla ekspeaminister Mart Laarile. Mart avaldas just raamatu ühest vägevast ja värvikirevast Eesti kirjamehest ning ühiskondlikust vedurist – Karl August Hindreyst. Saates on oluline osa Tarzani raamatutel, mis hakkasid ilmuma 1914 ja maailma vallutasid ning mille najal Hindrey 1920ndatel vindi üle keeras, avaldades Postimehes samuti “Päris-tarzani raamatuid” joonealustes, vähe sellest, üks neist oli koguni Tarzani pojapojast, siis Tarzani seiklustest Tallinnas ja Pühajärvel. Takkajärgi on päris kummaline tõdeda, et neid ajuvabasid arendusi võeti puhta kullana. Veel sukelduvad Mart ja Juku-Kalle 20. sajandi alguse Eesti miljöösse, kus Hindrey eredalt silma paistis: olles läbi käinud suure osa Euroopast ning olnud üks enimreisinud eestlasi, ei olnud tal kunagi kahju irooniast kaasmaalaste kohta, kes parasjagu “akent Euroopasse” raiusid. Hindrey vedas ninapidi ka nõukogude julgeolekut. Sel ajal, kui võimud pärast sõda kahtlustasid, et ta on mahalaskmisest pääsenud ja redutab Rootsis, elas ta tegelikult kuni elu lõpuni valenime all siinsamas käe-jala juures, Iru hooldekodus. See on köögilaud ühest erandlikust inimesest, kelle jälg meie kultuuris ja riigipildis on samuti täiesti erandlik.

JUKU Raadio 379. köögilaud kolis külla ekspeaminister Mart Laarile. Mart avaldas just raamatu ühest vägevast ja värvikirevast Eesti kirjamehest ning ühiskondlikust vedurist – Karl August Hindreyst. Saates on oluline osa Tarzani raamatutel, mis hakkasid ilmuma 1914 ja maailma vallutasid ning mille najal Hindrey 1920ndatel vindi üle keeras, avaldades Postimehes samuti “Päris-tarzani raamatuid” joonealustes, vähe sellest, üks neist oli koguni Tarzani pojapojast, siis Tarzani seiklustest Tallinnas ja Pühajärvel. Takkajärgi on päris kummaline tõdeda, et neid ajuvabasid arendusi võeti puhta kullana. Veel sukelduvad Mart ja Juku-Kalle 20. sajandi alguse Eesti miljöösse, kus Hindrey eredalt silma paistis: olles läbi käinud suure osa Euroopast ning olnud üks enimreisinud eestlasi, ei olnud tal kunagi kahju irooniast kaasmaalaste kohta, kes parasjagu “akent Euroopasse” raiusid. Hindrey vedas ninapidi ka nõukogude julgeolekut. Sel ajal, kui võimud pärast sõda kahtlustasid, et ta on mahalaskmisest pääsenud ja redutab Rootsis, elas ta tegelikult kuni elu lõpuni valenime all siinsamas käe-jala juures, Iru hooldekodus. See on köögilaud ühest erandlikust inimesest, kelle jälg meie kultuuris ja riigipildis on samuti täiesti erandlik.

JUKU Raadio 378. köögilaud on võtnud kätte kirjaoskuse teema. Köögilauda kogunes Berk Vaher, Kirjanike Liidu Tartu puhveti juhataja, sest 20-25 september toimub Emajõe Minskis kirjandusfestar “Prima vista” – mitte kusagil kirjanike maja keldris ja salaja, vaid kõikjal üle linna. Üldse – äkki on Eestis kirjutajaid rohkem kui lugejaid! Festival keskendub teemale “maailma väiksus”. Festivali patroon, Norra kirjanik Øyvind Rangøy mõtiskleb: “Kolmkümmend aastat tagasi jõudis tuhandetesse kodudesse esimene erakanal ja uudne nähtus: telereklaam! Esialgu lausa ootasime seda. „Kuule, reklaam!“ võisin hüüda – ja õed-vennad ruttasid huviga uudistama. Üks reklaamide sari jäi eriti meelde. Tutvusime põnevates klippides erinevate kultuuride eksootilise kulinaariaga. Siis näidati pajaroa kuivainega kotti, mis peaks meile seda pakkuma ja lõpetati soovitusega: „Maailm on suur. Maitse teda.“ Ent maakera on imepisike nööpnõelapea kosmoses, mis omakorda olevat väga suur, aga kes seda suudab hoomata? Kolmkümmend aastat hiljem olen maailma natuke maitsnud. Ta on vähemalt Eesti võrra laienenud, kus mul on omad väikesed maailmad Tartus, Tallinnas, Põltsamaal – aga suhtlen inimestega igal pool maailmas, ja huvitavate seoste ilmnemisel öeldakse tähendusliku ilmega käepärases keeles: on ikka väike maailm!”

JUKU Raadio 378. köögilaud on võtnud kätte kirjaoskuse teema. Köögilauda kogunes Berk Vaher, Kirjanike Liidu Tartu puhveti juhataja, sest 20-25 september toimub Emajõe Minskis kirjandusfestar “Prima vista” – mitte kusagil kirjanike maja keldris ja salaja, vaid kõikjal üle linna. Üldse – äkki on Eestis kirjutajaid rohkem kui lugejaid! Festival keskendub teemale “maailma väiksus”. Festivali patroon, Norra kirjanik Øyvind Rangøy mõtiskleb: "Kolmkümmend aastat tagasi jõudis tuhandetesse kodudesse esimene erakanal ja uudne nähtus: telereklaam! Esialgu lausa ootasime seda. „Kuule, reklaam!“ võisin hüüda – ja õed-vennad ruttasid huviga uudistama. Üks reklaamide sari jäi eriti meelde. Tutvusime põnevates klippides erinevate kultuuride eksootilise kulinaariaga. Siis näidati pajaroa kuivainega kotti, mis peaks meile seda pakkuma ja lõpetati soovitusega: „Maailm on suur. Maitse teda.“ Ent maakera on imepisike nööpnõelapea kosmoses, mis omakorda olevat väga suur, aga kes seda suudab hoomata? Kolmkümmend aastat hiljem olen maailma natuke maitsnud. Ta on vähemalt Eesti võrra laienenud, kus mul on omad väikesed maailmad Tartus, Tallinnas, Põltsamaal – aga suhtlen inimestega igal pool maailmas, ja huvitavate seoste ilmnemisel öeldakse tähendusliku ilmega käepärases keeles: on ikka väike maailm!"

JUKU Raadio 378. köögilaud on võtnud kätte kirjaoskuse teema. Köögilauda kogunes Berk Vaher, Kirjanike Liidu Tartu puhveti juhataja, sest 20-25 september toimub Emajõe Minskis kirjandusfestar “Prima vista” – mitte kusagil kirjanike maja keldris ja salaja, vaid kõikjal üle linna. Üldse – äkki on Eestis kirjutajaid rohkem kui lugejaid! Festival keskendub teemale “maailma väiksus”. Festivali patroon, Norra kirjanik Øyvind Rangøy mõtiskleb: "Kolmkümmend aastat tagasi jõudis tuhandetesse kodudesse esimene erakanal ja uudne nähtus: telereklaam! Esialgu lausa ootasime seda. „Kuule, reklaam!“ võisin hüüda – ja õed-vennad ruttasid huviga uudistama. Üks reklaamide sari jäi eriti meelde. Tutvusime põnevates klippides erinevate kultuuride eksootilise kulinaariaga. Siis näidati pajaroa kuivainega kotti, mis peaks meile seda pakkuma ja lõpetati soovitusega: „Maailm on suur. Maitse teda.“ Ent maakera on imepisike nööpnõelapea kosmoses, mis omakorda olevat väga suur, aga kes seda suudab hoomata? Kolmkümmend aastat hiljem olen maailma natuke maitsnud. Ta on vähemalt Eesti võrra laienenud, kus mul on omad väikesed maailmad Tartus, Tallinnas, Põltsamaal – aga suhtlen inimestega igal pool maailmas, ja huvitavate seoste ilmnemisel öeldakse tähendusliku ilmega käepärases keeles: on ikka väike maailm!"

Juku Raadio 377. saatesse on kogunenud David Vsevjov. Et äsja ilmus briti professori Orlando Figese raamat “Nataša tants”, mis räägib Venemaa kultuuriloost, otsustasime samuti sellele keskenduda. “Nataša tantsu” pealkiri on küll otsene vihje Tolstoi “Sõjale ja rahule”, kus aristokraadiplika Nataša hakkab tammuma nagu talupoeg – kraabi venelast ja välja tuleb tatarlane, ütles Napoleon –, aga jumala pärast, kuna venelastel on üldse kokku 6 eesnime, siis võib “tantsija” olla igaüks. Tavaliselt on see karu. Vene karutantsitajad panid mõmmari kuumale metallplaadile seisma ja seal ta siis tammus, sest tema käppadel oli kuuma metallplaadi peal halb olla. Juku-Kalle ja David keskenduvad veel ühele teemale, nn. “vene hing”. “Vene hinge otsingud” on suurema osa sealsete kirjanike, kunstnike, muusikute, poliitikute, torumeeste, trammijuhtide, tsaaride, parteisekretäride, litside, luuletajate, õpetajate, kurjategijate, lasteaialaste, vanguvalvurite, kokkade, kelnerite ning sunnitööliste meelisteema. “Vene hing” peaks olema midagi erilist, suurt, ainukordset, ülejäänud nõmedale ning materiaalsele maailmale ülevalt vastanduvat, ainult et kus ta asetseb ja kuidas seda täpselt kirjeldada, ei oska keegi. Otsing läheb alati esimese kolme minutiga rappa ning lõppeb juustekatkumisega, silmadepööritamisega ja “noh, teate ju küll!” karjumisega.