Jukuraadio

Juku Raadio 377. saatesse on kogunenud David Vsevjov. Et äsja ilmus briti professori Orlando Figese raamat “Nataša tants”, mis räägib Venemaa kultuuriloost, otsustasime samuti sellele keskenduda. "Nataša tantsu" pealkiri on küll otsene vihje Tolstoi "Sõjale ja rahule", kus aristokraadiplika Nataša hakkab tammuma nagu talupoeg – kraabi venelast ja välja tuleb tatarlane, ütles Napoleon –, aga jumala pärast, kuna venelastel on üldse kokku 6 eesnime, siis võib "tantsija" olla igaüks. Tavaliselt on see karu. Vene karutantsitajad panid mõmmari kuumale metallplaadile seisma ja seal ta siis tammus, sest tema käppadel oli kuuma metallplaadi peal halb olla. Juku-Kalle ja David keskenduvad veel ühele teemale, nn. "vene hing”. "Vene hinge otsingud" on suurema osa sealsete kirjanike, kunstnike, muusikute, poliitikute, torumeeste, trammijuhtide, tsaaride, parteisekretäride, litside, luuletajate, õpetajate, kurjategijate, lasteaialaste, vanguvalvurite, kokkade, kelnerite ning sunnitööliste meelisteema. "Vene hing" peaks olema midagi erilist, suurt, ainukordset, ülejäänud nõmedale ning materiaalsele maailmale ülevalt vastanduvat, ainult et kus ta asetseb ja kuidas seda täpselt kirjeldada, ei oska keegi. Otsing läheb alati esimese kolme minutiga rappa ning lõppeb juustekatkumisega, silmadepööritamisega ja "noh, teate ju küll!" karjumisega.

Juku Raadio 377. saatesse on kogunenud David Vsevjov. Et äsja ilmus briti professori Orlando Figese raamat “Nataša tants”, mis räägib Venemaa kultuuriloost, otsustasime samuti sellele keskenduda. "Nataša tantsu" pealkiri on küll otsene vihje Tolstoi "Sõjale ja rahule", kus aristokraadiplika Nataša hakkab tammuma nagu talupoeg – kraabi venelast ja välja tuleb tatarlane, ütles Napoleon –, aga jumala pärast, kuna venelastel on üldse kokku 6 eesnime, siis võib "tantsija" olla igaüks. Tavaliselt on see karu. Vene karutantsitajad panid mõmmari kuumale metallplaadile seisma ja seal ta siis tammus, sest tema käppadel oli kuuma metallplaadi peal halb olla. Juku-Kalle ja David keskenduvad veel ühele teemale, nn. "vene hing”. "Vene hinge otsingud" on suurema osa sealsete kirjanike, kunstnike, muusikute, poliitikute, torumeeste, trammijuhtide, tsaaride, parteisekretäride, litside, luuletajate, õpetajate, kurjategijate, lasteaialaste, vanguvalvurite, kokkade, kelnerite ning sunnitööliste meelisteema. "Vene hing" peaks olema midagi erilist, suurt, ainukordset, ülejäänud nõmedale ning materiaalsele maailmale ülevalt vastanduvat, ainult et kus ta asetseb ja kuidas seda täpselt kirjeldada, ei oska keegi. Otsing läheb alati esimese kolme minutiga rappa ning lõppeb juustekatkumisega, silmadepööritamisega ja "noh, teate ju küll!" karjumisega.

JUKU Raadio 376. saade kutsus külla kirjanik Olev Remsu. Remsu räägib hoogsaid ning hulluvõitu lugusid sellest, kuidas ta töötas 1960ndatel ja 70ndatel loomadevedajana Eestist Kesk-Aasiasse. Seda tegid paljud teisedki hilisemad tunnustatud kultuurinäod, nagu näiteks Arvo Kukumägi. Juttu tuleb ka Tartu “vaimlisest õhustikust” sel ajal. Motiivi Remsu kuulamiseks annab tema esimese raamatu “Homne karikakar” (1976) kordustrükk 45 aastat hiljem. Muuseas saame me ka teada, kuidas ühest Lenini-näoga tegelasest raamatus võluti välja Frank Sinatra näoga tegelane. Nii et iga kord kui te näete Leninit, teadke, et tegelikult on see Frank Sinatra.

JUKU Raadio 376. saade kutsus külla kirjanik Olev Remsu. Remsu räägib hoogsaid ning hulluvõitu lugusid sellest, kuidas ta töötas 1960ndatel ja 70ndatel loomadevedajana Eestist Kesk-Aasiasse. Seda tegid paljud teisedki hilisemad tunnustatud kultuurinäod, nagu näiteks Arvo Kukumägi. Juttu tuleb ka Tartu “vaimlisest õhustikust” sel ajal. Motiivi Remsu kuulamiseks annab tema esimese raamatu “Homne karikakar” (1976) kordustrükk 45 aastat hiljem. Muuseas saame me ka teada, kuidas ühest Lenini-näoga tegelasest raamatus võluti välja Frank Sinatra näoga tegelane. Nii et iga kord kui te näete Leninit, teadke, et tegelikult on see Frank Sinatra.

JUKU Raadio 376. saade kutsus külla kirjanik Olev Remsu. Remsu räägib hoogsaid ning hulluvõitu lugusid sellest, kuidas ta töötas 1960ndatel ja 70ndatel loomadevedajana Eestist Kesk-Aasiasse. Seda tegid paljud teisedki hilisemad tunnustatud kultuurinäod, nagu näiteks Arvo Kukumägi. Juttu tuleb ka Tartu “vaimlisest õhustikust” sel ajal. Motiivi Remsu kuulamiseks annab tema esimese raamatu “Homne karikakar” (1976) kordustrükk 45 aastat hiljem. Muuseas saame me ka teada, kuidas ühest Lenini-näoga tegelasest raamatus võluti välja Frank Sinatra näoga tegelane. Nii et iga kord kui te näete Leninit, teadke, et tegelikult on see Frank Sinatra.

JUKU Raadio 375. saade teeb ekskursiooni Afganistaani ajalukku, inimestesse, rahvastesse ning raskepärasesse loodusesse ja selleks puhuks on köögilauda kogunenud geograaf Toomas Kümmel. Me ei peatu tänastel sündmustel, vaid üritame läbi mineviku lahti muukida, mis moodustis see territoorium, mida me “Afganistaaniks” kutsume oma olemuselt tegelikult on. Läänelikule pilgule tundub asi kui kihiline kook, kus on segunenud sai, moos ja kõik ülejäänud kihid. Ning nende ajalugu ei ole sugugi magus, vaid pigem mürgine – klannide ja suguharude pidev võitlus, teisalt jälle suurriikide ambitsioonid. Ja nii läbi aastasadada ning tuhandete. Võibolla saame väheke selgust sealse arengu mustritest ning oskame hinnata, miks ootab ees veel üks kodusõda. Enamvähem rahulikust Afganistanist, mis kestis 1920ndatest kuni 1973. aastani ilmselt lähitulevikus märki ei leia.

JUKU Raadio 375. saade teeb ekskursiooni Afganistaani ajalukku, inimestesse, rahvastesse ning raskepärasesse loodusesse ja selleks puhuks on köögilauda kogunenud geograaf Toomas Kümmel. Me ei peatu tänastel sündmustel, vaid üritame läbi mineviku lahti muukida, mis moodustis see territoorium, mida me “Afganistaaniks” kutsume oma olemuselt tegelikult on. Läänelikule pilgule tundub asi kui kihiline kook, kus on segunenud sai, moos ja kõik ülejäänud kihid. Ning nende ajalugu ei ole sugugi magus, vaid pigem mürgine – klannide ja suguharude pidev võitlus, teisalt jälle suurriikide ambitsioonid. Ja nii läbi aastasadada ning tuhandete. Võibolla saame väheke selgust sealse arengu mustritest ning oskame hinnata, miks ootab ees veel üks kodusõda. Enamvähem rahulikust Afganistanist, mis kestis 1920ndatest kuni 1973. aastani ilmselt lähitulevikus märki ei leia.

JUKU Raadio 375. saade teeb ekskursiooni Afganistaani ajalukku, inimestesse, rahvastesse ning raskepärasesse loodusesse ja selleks puhuks on köögilauda kogunenud geograaf Toomas Kümmel. Me ei peatu tänastel sündmustel, vaid üritame läbi mineviku lahti muukida, mis moodustis see territoorium, mida me “Afganistaaniks” kutsume oma olemuselt tegelikult on. Läänelikule pilgule tundub asi kui kihiline kook, kus on segunenud sai, moos ja kõik ülejäänud kihid. Ning nende ajalugu ei ole sugugi magus, vaid pigem mürgine – klannide ja suguharude pidev võitlus, teisalt jälle suurriikide ambitsioonid. Ja nii läbi aastasadada ning tuhandete. Võibolla saame väheke selgust sealse arengu mustritest ning oskame hinnata, miks ootab ees veel üks kodusõda. Enamvähem rahulikust Afganistanist, mis kestis 1920ndatest kuni 1973. aastani ilmselt lähitulevikus märki ei leia.

JUKU Raadio 375. saade teeb ekskursiooni Afganistaani ajalukku, inimestesse, rahvastesse ning raskepärasesse loodusesse ja selleks puhuks on köögilauda kogunenud geograaf Toomas Kümmel. Me ei peatu tänastel sündmustel, vaid üritame läbi mineviku lahti muukida, mis moodustis see territoorium, mida me “Afganistaaniks” kutsume oma olemuselt tegelikult on. Läänelikule pilgule tundub asi kui kihiline kook, kus on segunenud sai, moos ja kõik ülejäänud kihid. Ning nende ajalugu ei ole sugugi magus, vaid pigem mürgine – klannide ja suguharude pidev võitlus, teisalt jälle suurriikide ambitsioonid. Ja nii läbi aastasadada ning tuhandete. Võibolla saame väheke selgust sealse arengu mustritest ning oskame hinnata, miks ootab ees veel üks kodusõda. Enamvähem rahulikust Afganistanist, mis kestis 1920ndatest kuni 1973. aastani ilmselt lähitulevikus märki ei leia.

Juku Raadio 374. köögilaud keskendub sinna kogunenud Indrek Tarandi abil Eesti riigi taasiseseisvumise 30. aastapäeva veidrustele: kuidas on võimalik, et iga aastaga tuleb järjest juurde neid tüüpe, kes meile “vabaduse tõid”, seda tihtipeale veel ainuisikuliselt? Mispärast muutuvad mälestused kogu aeg kangelaslikumaks? Juku-Kalle meenutab Indrekuga toonast igapäevast Nõukogude Liitu, selle varisemist ning kohati täiesti naljakat aega vabariigi loomise ning tite-ea päevilt. Pateetikaarmastajatele seda saadet ei soovita!