Raimo Ülavere: üks valik korraga

Tunnetest peab rääkima. Enese avamine on oluline. Vaja on minna enda sisse ja vaadata, kust need emotsioonid tulevad. Ja... selgub, et see pole alati hea mõte. Õigemini - mõnikord on see isegi päris halb mõte. Mis on aga tugeva ja pigem ebameeldivate emotsioonide korral parem viis olukorrast välja tulemiseks? Enese kõrvalt vaatamine. Endasse süüvimise ja kõrvalt vaatamise dilemmast räägingi. Lisaks kaks töövahendit, kui oled sattunud olukorda, kus emotsioonid lahvatavad. Vaata siit: https://drive.google.com/file/d/1XyTBiTyHG80q8qNxG2AwovjmPkWDhk82/view?usp=drivesdk

Tänapäeval on võimalik peaaegu kõike mõõta. Tänapäeval on võimalik pea-aegu kõike mõõta. Ja inimesel on loomupärane tõmme igatsorti mustrite ja korrapära järgi. Need kaks asja kokku pannes saame elu, kus efektiivsuse taga ajamine ja pidev optimeerimine on otsekui eesmärk omaette. Optimeerime tööd, optimeerime eraelu, optimeerime isegi suhteid... Küsimus ei ole selles, kas see on võimalik, vaid pigem selles, kas see on ka mõistlik. Efektiivsusel ja optimeerimisel on omad plussid, ent ka omad kaalukad riskid. Muuhulgas võib efektiivsuse otsimine kihva keera taastumise, loovuse, kohanemise.

Siin on sulle töövahend ehk test oma hetkeseisu hindamiseks - kas oled parajasti optimeerimise tuhinas ülefunktsioneerimas või ehk ongi sul tööle ja/või erallu vaja rohkem struktuuri ja süsteemsust. Vaata töövahendit siit

Töös kui elus tuleb ette olukordi, kus pannakse inimesed valiku ette: kas rääkida ebamugavast teemast või mitte. Ülekoormus, ebaõiglane tagasiside, tahaks anda ausat tagasisidet - aga võib-olla pole ajastus parim ja nii edasi. Rääkida või mitte?

Valik igapäeva elus pole aga tegelikult "rääkida või mitte". Valik on "teha teadlik valik" või "proovida mööda vaadata". Vaikimisel on hind, see võib olla kaunis soolane. Ja samas - mõnikord on asi seda väärt...

Värskes podcasti osas räägin dilemmast: kas rääkida ebamugavast teemast või mitte? Mida ütlevad selle kohta uuringud, kuidas see valik on seotud läbipõlemise riski, psühholoogilise turvatunde ning kurnatuse ja väsimuse tundega.

NB! Kui oled päriselt dilemma ees, siis siin on link töövahendile, mis aitab otsuseni jõuda, kliki siia

"Ole rohkem kohal" on küll tore soovitus, ent üpris kasutu. Sest inimese tähelepanu suunamiseks on vaja oluliselt enamat kui abstraktsevõitu ootusi stiili "ole tugev" või "tee rohkem". Tähelepanu olulisim suunaja on keskkond, mitte tahtejõud. Ja tähelepanu on see, mis eelneb igale otsusele, mis sageli eelneb ka käitumisele ja mis mõjutab seda, mida ja kuidas teeme, erakordselt palju. Ent nagu sarnaste nähtustega ikka - tähelepanu on mitut sorti ja kõik ei sobi kõikideks tegevusteks. Niisiis, mis on tähelepanu, kuidas ta meid mõjutab ja kuidas temast teadlikult kasu saada - kuula ikka!

Oled sa enne olulist esinemist, võistlust, kohtumist endas kahelnud? Oled sa uut tööd või projekti vastu võttes mõelnud: ma ei tea, kas ma sellega ikka saan hakkama... Kui oled, siis oled heas seltskonnas - nii on teinud paljud, et mitte öelda enamik inimesi, kes on midagi ägedat korda saatnud. Mõõdukas nn petja sündroom on uuringutele ja kogemusele tuginedes nähtus, mis pigem aitab kaasa kui takistab. Niisiis, kahtlemine on normaalne ja aeg-ajalt isegi kasulik tegevus. Kuula ikka!

Miks me tunneme, et peame “arenema” iga hinna eest ja miks sellest on saanud kultuuriline norm? Ja miks müüakse meile - ja palju meist ka ostavad - uskumust, et kui sa lood nüüd selle ühe konkreetse harjumuse, võtad vastu väljakutse või vähemasti "saad teada, kes sa päriselt oled", siis muutub su elu kardinaalselt? Sa arened ja kasvad ja... Siis selgub, et kiireid häkke pole olemas, palju toredad "väljakutsed" tekitavad ainult tunde, et areneme. Ja tagatipuks - võib-olla ei peagi kogu aeg arenema...

Inimesel on ainulaadne supervõime - võime ajas rännata. Oma mõtetes. Selle võimekuse peamine ülesanne on aidata õppida minevikust ning proovida ette kujutada tulevikku. Nii veedabki keskmine inimene ligi poole oma ärkveloleku ajast kas minevikus või tulevikus. Ent see supervõime toob kaasa ka mõned mitte väga toredad kaasnähud. Eelkõige siis kui inimene hakkab liiga sageli ja liiga sügavale minevikku vaatama. Kui süütuna tunduvast küsimusest "miks?" saab tundide või ka päevade pikkune vaevlemine, nõiaring, kust välja on üpris keeruline ennast mõelda. Minevikku on mõtet minna ainult nii kauaks ja sügavale, kui see aitab kaasa olevikus tehtavatele paremate otsustele. Ja elama peab ikka olevikus.

Me oleme seda juba proovinud. Edasi lükkamine. Süüdlase otsimine. Või siis lihtsalt enneaegselt tegevuse lõpetamine, olgu selleks projekt, muudatus töökorralduses või maratoni jooks. Need kõik võivad olla märgid nn shit quit'ist ehk nähtusest, kus pea annab alla enne kui tegelikult oleks põhjust või kui keha on täiega läbi. Meil lihtsalt kaob usk. Miks ja kuidas see juhtub, kuidas seda ära tunda ja mida teha, et seda ehk vähem juhtuks - sellest räägingi.

Võib-olla oled kuulnud jutte väikestest võitudest, väikestest sammudest, protsessi nautimisest. Tuleb välja, et see pole ainult kaunikõlaline jutt, vaid sellel on ka teaduslik põhi. 2011. aastal tegid Theresa Amabile ja ta kolleegid mahuka eksperimendi, mille järeldus oli selge: töö kontekstis tähendab motivatsioon sõnasõnalt "Väikesed võidud iga päev olulises ja tähenduslikus teemas". Sellest räägingi. Lisaks ka ainult tulemusele keskendumisest, sotsiaalsest surve näidata suuri võite ja muustki, mis seda väikeste võitude strateegiat ohustavad.

Inimesed tulevad tööle organisatsiooni pärast ja lahkuvad juhi pärast. See levinud ütelus kipub olema aga müüt, kui vaadata seda, mis päriselus toimub. Tuginedes uuringutele on inimeste lahkumine enamasti kombinatsioon negatiivsest foonist ja positiivsest õmbest ehk uuest võimalusest. Proovitakse minna eemale stressist, ülekoormusest, mõnikord ka kehvast juhtimisest. Ent kui uut võimalust, valgust tunneli otsas ei paista või ei juhtu midagi ootamatut ja äkilist, siis samas ollakse pigem valmis ka ülekoormust ja nõmedat juhti taluma - lahkumine vajab päästikut.